Suurmeistrid Irwing ja Kureishi polemiseerivad läheduse purustamisega kaasneva võltshäbiga, nõudes, et olgugi juhusuhte käigus sai eest hammustatud peenis, peab elushow jätkuma.
Kui moodsates etenduskunstides lisandub eraelulisele pillerkaarile tumedaid jooni, on need põhjendatud enamasti kõige muu kui sellega, et vabanemispüüd rutiinsest suhtest on ise küsitava väärtusega üritus.
Õunpuu annab mõista, et säravate võõraste ja esmapilgul kadestamisväärselt ilusate inimeste kardinate vahelt sisse piiludes ei avane mingid uskumatud saladused või naudingud.
Tegelikult paistavad sealt needsamad kodused mustad nõud, lonkav olme ja sisemise fantaasiavaesuse tõttu rutiinseks nühkimiseks taandarenev kepp, milleks kirg võib kergesti üle minna, kui loodetakse, et eraeluline õnnegarantii on mõnes senileidmata ja avastamata objektis, aga mitte oskuses juba olemasolevat eriliselt vaadata.
«Sügisballi» karakterid pole elutruud, vaid karikeeritud nagu kinos ikka. Filmi tugevus on sõnumis, ajastule kõnekas sisulises rõhuasetuses, mida edastab Tolgi kangelase sonimine, et armastuse purustab meie piiratus, keskpärasus ja kaduvus ja sellest johtuv soov võimalikult korraga võimalikult kõike kogeda.
Veiko Õunpuu film on tõesti tugev nii sisult kui ka vormilt. Mis tahes mõõtkavas hinnates.
Tallinnas ja 14. septembrist Tartus ja Pärnus