Slavka Kobrin: elan nagu paradiisis!

Slavka Kobrin 1988. aastal. Foto: Erakogu

Slavka Kobrin on cool. Talle endale meeldib seda sõna teiste kohta kasutada ja väga hästi sobib see ka teda ennast iseloomustama. 1980ndate alguses Gunnar Grapsi poolt Venemaa linnast Tšerepovetsist Eestisse kutsutud kitarrist «mängis kõik kohalikud kitarristid Jimi Hendrixina laua alla», nagu kirjutab Mihkel Raud raamatus «Musta pori näkku», ning kadus siis Kanadasse.

Slavka Kobrinit mäletatakse Eestis niisugustest bändidest nagu Grapsi Magnetic Band, Jaak Joala saatebändist Lainer ja Kobrin Blues Bandist, millest omakorda kasvas välja Ultima Thule. Ultima Thule algusaegadest mäletatakse teda ehk kõige rohkem. Kobrin on «legendaarne», nagu ta tahab, et tema kohta kirjutataks. Muidugi ta ise naerab selle peale.

Nii on, kuid Slavka tundub olevat mees, kes igasuguseid «nii on-e» väga rahulikult võtab. 1990. aastal läks Ultima Thule kontsertturneele Kanadasse ning Slavka otsustas sinna jääda. Kanada aegadest me Eesti ajakirjanduse vahendusel palju ei tea. Siin-seal paar nuppu, aga ei midagi ammendavat. Nüüd juba kolm aastat Costa Ricas elav Kobrin ei tundugi olevat keegi, kellele enda kohta ammendava info edastamine eriti tähtis tundub. Kui ta räägib, helgib tal silmis kaval pilk ning päris täpselt ei või teada, kui palju on jutus tõtt ja kui palju liialdust. Slavka on nagu trikster, trikimees.

Mis teid Kanadast Costa Ricasse elama tõmbas?

Costa Rica, mees, see on paradiis. Ja ma olen alati unistanud paradiisis elamisest. Ning üks hetk tekkiski mõte, et kas nüüd või mitte kunagi. Müüsime naisega Torontos maja ja poe maha ning ostsime Costa Ricas tükikese maad. Nüüd on meil kaks villat, basseinid ja värgid. Riidepoodi peame seal ka. Joome pina colada’t papaiaga ja tšillime. Keegi meid ei tüüta. Valitsus ei sega. Uksi ei pea lukustama, keegi sisse ei tungi. Võib-olla ahvid tungivad. Costa Rica on hea maa. Kõigile selline elu ilmselt ei meeldi. Meil käib seal külalisi, BMW-inimesed, tulevad ja ütlevad, et mis džunglis te siin elate. Kes tahab linnas elada, see elagu linnas.

Elate siis džunglis?

Ei ela, elan väikeses rannakuurordis Manuel Antonios Vaikse ookeani ääres.

Costa Rica on veider koht Kesk-Ameerika kohta, kuna on olnud pikalt stabiilne ja demokraatlik. Sõjaväge ei ole. Arvestades asjaolusid, et ümberkaudsed maad Nicaragua, Panama jne on olnud väga pingelised, sõjaväelised diktatuurid tulevad ja lähevad.

Jah, Costa Ricas sa ei näe vaeseid. Või kui näiteks Venemaaga võrrelda. Costa Ricas on inimestel võib-olla kehv auto, aga neil on auto. Või kehv maja, aga neil on maja. Sa ei näe inimesi, kes küsivad sult, mees, anna mulle viis senti. Soovitan külastada. Mul on koht, kuhu tulla, see maksab küll ainult 900 dollarit nädalas. Täielik luksus, tüdrukud – kõik on (naerab). Costa Ricas austatakse eraomandit. Ei ole nii, et üks päev on sul omand ja teisel päeval ei ole. Sellepärast välismaalased sinna ka investeerivad.

Eestisse tagasi tulemise peale ka kunagi mõelnud olete?

Oh ei. Vaata, siin ju kõik kiilanevad. Vanasti öeldi, et noored kiilanevad mehed, aga nüüd on kõik viiekümnesed. Viiekümneselt on aeg rahu leida. Ja pealegi, minu unistus on olnud alati lihtsalt rannas lesida ja mitte midagi teha. Ning seda ma just praegu Costa Ricas teengi. Ma olen seal lõpuks täielikult õnnelik. Kõik tundub ideaalselt õige. Mulle tundub, et see ongi just see, mida ma otsisin. Ei tea küll, kui kauaks, aga praegu on kõik küll väga tipp-topp.

Kas Costa Ricas ka muusikamaailmas toimuval silma peal hoiate?

Ikka. Meil on ju televisioon ja internet (naerab). Võib tunduda jah, et seal midagi ei toimu, aga Costa Ricas on igal aastal suur rahvusvaheline bluusifestival. Costa Ricas tegutsevad bluusibändid. Bändi teevad küll gringod, valged, aga muss on sama, mis igal pool mujal. Mina otsustasin mõnda aega muusikategemisest puhata.

Millal viimati live-kontserdil mängisite?

Kolm aastat tagasi mängisin, kui veel Kanadas elasin. Kanadas mängisin kogu aeg. Mis stiil, sel polnud vahet – kantri, bluus, mille iganes eest maksti. Ma ei küsinud kunagi, mis muusika, küsisin, kui palju te maksate. Kuid praegu olen ma teiste asjadega ametis – ehitamise ja majadega.

Mängisite Torontos põhiliselt klubides. Kas oli ka stuudiotegevust

?

Stuudiotegevust oli ka. Mängisin paljude bändidega, mõned tegid demosid, mõned jõudsid ka plaatideni. Mängisin ka koos Kanada kõige kõvema bluusimehe Michael Pickettiga. Kolm aastat mängisin koos temaga, tegime kaks plaati. Tema väga auhinnatud plaadile «Conversation with the Blues» kirjutasin ma nimiloo. Mina kirjutasin loo, tema tegi sõnad. Kuid hiljem otsustas ta, et tahab soolot teha ja bändi pole vaja ning meie koostöö lõppes. Pickett on cool tüüp. See oli mingis mõttes tipphetk, aga samas on vaja raha teha, esineda ja muud sellist.

Kas te sooloplaati ei ole mõelnud välja anda?

Palju kordi olen mõelnud. Kuid selleks pean ma siia sõitma, saad ju aru, mis ma mõtlen. Juba pikalt on plaanis olnud teha plaat koos Riho Sibulaga. Mulle väga meeldib, kuidas Riho Sibul laulab ja sa pead lehes ära märkima, et mina ütlesingi talle: mees, sa pead laulma. Ta ei maksa mulle küll honorari ega midagi, aga mina avasin ta talendi. Oleme sellest plaadist juba kümme aastat rääkinud. Kuid mina kolisin nüüd Costa Ricasse. Kui eelmine kord Eestis käisin – viis aastat tagasi –, siis oli plaan, et hakkame plaadi jaoks sõnu tegema. Kuid Riksil oli siis kiire ja mina pidin ka tagasi sõitma. Ma siiski arvan, et kunagi see plaat tuleb. Kui ma oma miljoni dollari maja valmis saan, tuleb Riks Costa Ricale ja teeme plaadi. Siis ei pea poeet enam klaasmäel külmetama. (Viide Riho Sibula albumile «Poeet külmetab klaasmäel» – toim.) Siis on džungel ja väga palav ilm.

(Compromise Blue kitarrist Raul Ukareda, kes ka intervjuu alguses lauas istub, ütleb, et Slavka on ta iidol ning et Slavka mõjutusel ta üldse kitarri mängima hakkas.) Raul ütles, et olete tema iidol. Rääkige oma iidolitest.

Eestis või välismaal?

No mõlemad on huvitavad.

Eestis meeldis näiteks Rock Hotel mulle 80ndatel väga. Tõesti hea bänd oli. Muidu aga meeldib mulle Ameerika. Kõik, mis puutub Ameerikasse. Muusika, elu jne.

Aga kes teid kui kitarristi on mõjutanud?

Robben Ford. Tead sa teda? Ta on bluusimees, aga natuke jazzy ka. Robben Ford on väga tähtis tüüp. Kuid üldiselt olen ma väga avatud suhtumisega, mulle, tead, meeldib kõik. (Kõrval istuv trummar Jaak Ahelik pakub Steely Dani). Jaa, vot, Steely Dan. Või Angus Young. AC/DC. Mitte paljudele ei meeldi Steely Dan ja AC/DC ühel ajal, aga mulle meeldib.

Panite Augustibluusi jaoks kokku allstars-projekti Straight From the Jungle. Mida on kontserdilt oodata, kas teie lugusid ka teete?

Ei tee. See on bluusifestival, kõik jämmivad, teevad soolosid. See on lõbu, mees. Teeme standardeid (ulatab laual oleva tracklist’i). Näed, «Run Throught the Jungle», Creedence Clearwater Revivali lugu. Selle valisin mina isiklikult välja. Blacky on meil ka bändis. Polegi temaga koos mänginud. Nüüd saan mängida.

Augustibluus

•    Sel reedel ja laupäeval Haapsalus toimuv Augustibluus toob kuulajateni üle kahekümne esineja üheksast riigist. Festivali peaesineja on USAst Mississippist pärit legendaarne bluusilaulja ja -kitarrist Omar Kent Dykes. Ansambli Omar & The Howlers asutaja astub üles reedel koos kodumaise Compromise Blue’ga.

•    Slava Kobrin on Augustibluusiks pannud kokku all­stars-projekti, kuhu kuuluvad peale tema veel lauljad Lea Liitmaa, Tanel Padar ja Emil Rutiku, trummar Peeter Jõgioja, klahvpillimängija Harmo Kallaste ning saksofonistid Virgo Veldi, Margus Männa ja Siim Aimla. Lea Liitmaa teeb bluusilauljana oma debüüdi.

•    Suurepärast muusikaelamust lubavad kontserdikorraldajad ka prantsuse juurtega Texase bluusidiiva Nina van Horni  ja Taani ühemehebändi Nikolaj Anderseni esinemistest.