Ines Aru,hingeelu urgitseja paanika instituudist

Foto: Raigo Pajula

Kes ütles, et alaväärsuskompleks saab elus takistuseks? Eesti armastatumaid komöödianäitlejaid kinnitab, et teda on see hoopis edasi aidanud. Kuidas?

Ines Aru saab nelja päeva pärast 70, aga on jätkuvalt kõrges hinnas. See tähendab, et nõutud ja kutsutud.

1. juulil, oma juubeli päeval, astub ta omanimelises külas, Tallinna-lähedases Arukülas, lavale Komöödiateatri suvetükis «Spioone Venemaalt». See pidavat olema nii naljakas, et Aru väitel – ja ta on hinnatud just komöödianäitlejana – pole ta nii naljakat tükki veel eales lugenud. Ka osatäitjate valik olla tema sõnul super-super (Tarvo Krall ja Marika Korolev, Merle Palmiste ja Veikko Täär) peale ühe – tema enda.

Ses viimases remargis avaldub ilmselgelt peatse juubilari tagasihoidlikkus. Või enesekriitika? Või hoopis alaväärsuskompleks? Järgnev usutlus püüab tema komöödialikuna näiva pealiskihi alla piiluda.

Seoses teise lavastusega, kuhu Aru on kutsutud suvel kaasa lööma – Ontika mõisa õues mängitav «Mtsenski maakonna leedi Macbeth» –, tuleb ilmsiks tema kaastunne nende vastu, kelle kallal ta tajub eestlaste kättemaksuhimulist ülekohut.

Miks soostusite oma suve rikkuma ja puhkamise asemel teatrit tegema?

Mul on erakordne võimalus ikka veel tööd saada.

Teisi rolle on elus võib-olla lihtsam täita, aga pensionäri rollis ma ei oska eriti olla. Kuna olen kogu aeg tihedalt teatritööd teinud, siis kodused tööd on mul jäänud elus kõrvale, ma ei ole nendesse eriti süüvinud. Pensionär peaks aga koduseid töid oskama väga hästi teha. Mu kriitikameel [enda suhtes] on lihtsalt niivõrd kõrge tänu mu elukutsele – näitlejale esitatakse ju tohutuid nõudmisi.

Kas kahju ei ole, et järjekordne suvi läheb vett vedama?

On küll kahju. Oleks tahtnud natuke aega Hiiumaal olla, mul on seal väike onn. Aga olen viimastel aastatel küllalt puhata saanud, nii et pole hullu.

Mis sunnib teie eas ikka veel teatris rabelema? Ega ometi ainult hirm koduste tööde ees?

See ka. Aga mulle on pakutud huvitavaid projekte ja vana teatrinärv hakkab siis kohe reageerima. Trupi toredusest oleneb palju, ja sellest, kui lavastaja on meeldiv ja tükk on huvitav. Ma ei ole nii osavalt tehtud komöödiat enne lugenud nagu «Spioon Venemaalt». Tekst jookseb väga vabalt ja on kohutavalt naljakas. Ma ei ole varem näinud, et terve trupp naerab sel ajal, kui teised teevad proovi.

Teine lavastus, milles mul on õnn kaasa teha, on Eili Neuhausi «Mtsenski maakonna leedi Macbeth», kuhu Urmas Lennuk on mulle kirjutanud sisse ingli rolli.
Milles see seisneb?

Selles, et kui asi väga hulluks läheb, siis inimene kutsub inglid appi, et saada iseendast aru ja kuulata, mida inglid selle kohta arvavad.

Kui sageli olete ise elus nn inglite abi vajanud, et asjadest sotti saada?

Kuna ma olen paanika instituut, siis väga tihti.

Millest teie paanikahood?

Mul on tunne, et enamikul näitlejatel esineb neid, eriti naistel, aga nad võib-olla ei tunnista seda endale. Meestel on vist teistmoodi loogika kui naistel, nemad tegutsevad nüüd ja praegu, naised mõtlevad tahapoole ja ettepoole. Mehed, arvan, oskavad endale asju ära põhjendada, loogikaga ennast paika panna, et ei läheks tunnete kobrutamiseks.

Kas need rollid, mida olete teatris teinud, on teile ka midagi õpetanud?

Loomulikult on nad kõik õpetanud. Terve näitleja töö seisneb ju selles, et aru saada, miks see tegelane niimoodi käitub, kust ta on tulnud, millega tegelenud ja millega edaspidi tegelema hakkab ning missugused järeldused ta võib teha. Sellest õpidki. Liiga palju õpid.

Liiga palju hakkad pärast nägema inimesi. Ei ole vaja enam inimesega rääkidagi, vaid saad tema pausidest aru, mis inimene ta tegelikult on.

Kui näitlejad saavad nii palju inimesi oma rollide kaudu tundma õppida, peaks nad olema geniaalsed inimhingede insenerid?

Ei ole nad mingid inimhingede insenerid. Lihtsalt neil on töö urgitseda inimese hingeelus.

Kas see urgitsemine elu liiga raskeks ei tee?

Just nimelt. Sellepärast tekib enesealalhoiuinstinkt: hoiad ennast teinekord eemale, sest tead, mis kooslusega parajasti tegemist on ja millepärast mingi asi toimub.

Kuidas te end kaitsete, et hingeelu kallal urgitsedes mitte läbi põleda?

Kaitsen sellega, et mõtlen oma... põhiväärtuste peale, nagu kodu ja oma inimesed, oma kindlad asjad elus, millele toetuda.

Kuuldavasti olite 30. eluaastani põhimõtteliselt vanatüdruk?

Kas siis öeldakse, et vanatüdruk?!

Olgu, ütleme siis, et mitteabieluline. Miks te sellise hoiaku võtsite?

Ma ei võtnud hoiakut! Ma tegin tööd! Mul oli sügav alaväärsuskompleks, et ma ei ole pereelu jaoks kõlblik. Arvatavasti nii arvasin, aga mitte intensiivselt. Mul oli nii tohutult palju tööd, et ei jäänud aegagi armumiseks.

Ei, armunud ikka olin, aga pereelu loomiseks ei jäänud aega. Lihsalt ei olnud niisugust süvaarmumist, et sellepärast oleks teise eluringi sukeldunud.

Issand, ma ei ole rahul sellega, kuidas ennast väljendan!

Mu lemmikkirjanik ja -luuletaja on Ernst Enno. Olen teda alati imetlenud, siiamaani on ta mulle nagu jumal. Sellepärast, et ta on ise nii ehedalt oma sõnade sees ja on kõik nii lihtsalt lühidasse luulevormi pannud, aga samas läheb ta mõte nii kaugele, et võid end mõelda lõpmatuseni tema luule sisse.

Mulle meeldib see praeguses ajas, et väga paljud lauljad on võtnud Ernst Enno sõnu. Järelikult on vajadus tänapäeval ka niisuguse süvamõtte järele.

Kui teil oli noorena alaväärsuskompleks, siis kust võtsite julguse Panso teatrikooli minna?

Vaat sellepärast võtsingi. Alateadlikult. Ega ma teadvustanud, et mul on alaväärsuskompleks. Olen selle üle hiljem hakanud mõtlema ja saanud aru, et ju siis see oligi mind liikuma panev jõud. Ja tahe ka. Olla ja näidata ennast või kehtestada ennast.

Kust see alaväärsuskompleks võis tulla?

Seda ei tea keegi... Mu ema ja isa olid surnud. Elasin vanaemaga. Ta oli enne sõda olnud pesupesija. Aga pärast sõda ei lasknud tal sõrmed enam pesu pesta, olid krampis ja paistes.

Käisime igasugustes asutustes, istusime ametnike uste taga ja ootasime, et meid võetaks jutule. Vanaema rääkis, et mina olen vaenelaps ja tema tahab tööd saada. Mäletan seda lapsepõlvest väga tihedalt. Vanaema küll ei kurtnud midagi, aga kuna me kuulusime kokku, siis sain aru tema pingeseisundist. Eks ta oli alandatud ja solvatud, aga ta ei näidanud seda välja.

Kas Panso kool andis tublisti enesekindlust juurde?

Mis ta enesekindlust andis, aga Panso isiksus õpetas väga palju. Ta oli põleja. Ta oskas ennast väljendada, kuna ta oli väga hea kirjanik. Takka järele loen tema kirjutisi: milline emotsionaalsus, igasugustest nähtustest täiesti omanäoliselt arusaamine. Temalt õppisin unistamist. Ma ei teadnud enne, mis see on.

Oli teil noorena peale näitlemise mõni teine eluvalik ka silmapiiril?

Kui veel laps olin, siis vanaema rääkis, et sibid teenivad väga hästi. Ma tahtsin siis sibiks hakata, kuigi ei teadnud, mida sibid tegelikult teevad (naerab). Nõukaajal pärast sõda sibid arvatavasti koristasid palju prahti, kuna ümberringi olid varemed.

Aga ei, ma tahtsin kohe näitlejaks saada. Läksin Tallinna kultuurhariduskooli Tõnismäel just selleks, et see oli näitlemisega seotud. Õppisin näitejuhtimist ja sain keskhariduse. Kui lõpetasin, avati teatrikool uuesti pärast sõda.

Kuidas Panso koolis hakkama saite?

Ma ei olnud eriti tugev esimesel-teisel õppeaastal. Olin üks nõrgemaid. Panso ütles mulle esimese aasta talvel nii: «Nonii, Parker (Ines Aru neiupõlvenimi – P. P.), nüüd te lähete siit ära – ja mis teist järele jääb: naervad silmad ja valged juuksed ja valged hambad ja ongi kõik. Ma ei ole teist midagi aru saanud.»

See pidi olema teile valus?

See oli nii valus, et tulin mööda Lauristini tänavat – elasin Ahju tänaval –, õnneks oli kell õhtul 11–12 paiku, nii et tänav oli tühi, ja lõugasin kõva häälega nutta.

Pärast seda mind millegipärast välja ei arvatud.

Kuulsin, et Sirje Põldots-Raudsik meie kursuselt oli ekstra käinud Pansoga rääkimas, et võib-olla mind vaadataks veel. [Esimesel poolaastal] pidime tegema ilma esemeteta etüüde. Ma ei saanud neist absoluutselt aru. Ma ei osanud neid. Minu meelest oli kõige tähtsam, et ma tegutsen. Ma ei saanud aru, et mõtlema ka pean (naerab).

Kuidas te uuesti raja peale saite?

Hakkasime ise endale katkendeid valima ja tekstiga etüüde tegema. See oli hoopis midagi muud!

Kui läksite tööle, siis kust võtsite ühtäkki julguse, et hakkasite juhtide töömeetodite vastu võitlema nii Ugalas, Vanemuises kui Rakvere teatris?

Mis võitleja minust sai?! Aga kaua sa kannatad kurbade naeru. Hakka enda eest seisma! Mulle ei meeldinud see, kui maaslamajat löödi. Hakkasin selle vastu protestima.

See tähendas ju masinavärgi vastu minekut ja nii võisite tööst ilma jääda?

Ei mina mõtelnud seda üldse, et mingi masinavärgi vastu lähen. Mina, lihtsameelne plika, mõtlesin, et kui ma kellelegi ütlen, et miks ta niimoodi teeb, siis ta kohe lõpetab ära ja hakkab homme teistmoodi elama. Nooruse sinisilmsus, mis see muud oli. Mul oli Panso õpetus, ja kui ma läksin Vanemuisesse, siis see oli kaugel Panso õpetusest. Seal polnud haisugi Panso õpetusest.

Aga see oli küll kummaline, et kui tulin ühest teatrist ära, sain pärast teises ikka tööd. See paneb mind tõesti imestama. Mul on lihtsalt vedanud.

Kas näete teatriinimesena praegu ka kuskil karjuvat ebaõiglust?

«Mtsenski maakonna leedi Macbethi» on kaasatud vene rahvusest inimesed, näiteks Kundast slaavi ühingu Läte naiskoor, Jõhvist teeb kaasa venekeelne näitlejate trupp, mõned nendest on lõpetanud Venemaal teatrikooli, aga millegipärast pole Vene draamateater neid kasutanud. See on nii arusaamatu, mis toimub.

Seepärast võtavad paljud kultuuriinimesed Ida-Virumaalt Eili Neuhausi nagu abistajat, et ometi nendele mõeldakse, nendega tegeldakse, suhtutakse nagu võrdsetesse, nad ei pea istuma ja kuulama, et oh, sa oled venelane ja sa ei saa midagi aru.

Eestlane oli niisuguses olukorras Vene ajal, et talle sunniti peale vene keelt ja «suurt kodumaad». Nüüd ta teeb seda tagasi, maksab kätte. No milleks?! Milleks kätte maksta? Kui sa paned nad paika sellega, et olete venelased ja peate kõigepealt eesti keele ära õppima, ilma et seda südamlikult selgeks teha, miks – ta ei kuula seda! Vene inimene läheb süsteemi vastu. Ta ei tea isegi, miks ta läheb, aga tal on niisugune värk veres.

Millega seletada, et arvestades teie küllaltki keerulist lapse- ja noorpõlve olete võitnud tunnustuse komöödianäitlejana?

Minu meelest on elu tragikomöödia. «Hamlet» on ka tragikomöödia, samuti «Macbeth» ja teised suured draamad-tragöödiad. Neid on tehtud ühes laadis ja võtmes, aga me ei ela ju oma elu ainult ühes võtmes.

Paljud mäletavad teid ennekõike Elisabeth Jõhvina, samas sageli aru saamata, milles tema fenomen seisnes — ta polnud alati isegi naljakas.

Mul oli koolivend Madis Ojamaa, särava peaga poiss, aga ta jooksis Panso juures loominguliselt kinni ja läks siis õppima Moskva teatrikooli GITISesse lavastajaks, lõpetas selle ja tuli Eestisse tagasi ning tema vend Peedu Ojamaa pani ta «Reklaamiklubis» reklaame tegema.

Teha nõukaajal reklaami sellele, millele reklaami ei olnud vaja teha, kuna kaupa ei olnud – selle absurdi kasutaski Madis ära, kuna ta oli väga hea sõnaseadja. Tema tekstid olid väga erudeeritult ja osavalt koostatud.

Nii mõnedki küsisid, et mis see nüüd on. Näiteks Eino Baskin ütles, et temale absoluutselt ei meeldinud. Baskinile meeldisid ehedad naljad, kuhu on lausa sisse kirjutatud, et on naljakas. Ojamaal olid tekstid ümberpöördult ja peenemalt tehtud. See, mida kõik eitasime, oli temal jaatus, ja vastupidi: jaatus oli temal eitus. Kui mingid totrad otsused vastu võeti, siis Jõhvi kiitis, et nii hakkamegi tegema.

Kui palju on see roll jäänud teid jälitama?

Siiamaani mõned ütlevad, et oi, ma mäletan teid sellest ajast. Sest ega ma televiisoris eriti palju üles astunud ole. Mind lihtsalt ei kasutata. Ma ei tea, miks ei kasutata – võib-olla pole fotogeeniline (muigab).

Oma pika lavakarjääri põhjal võiksite seletada, miks näitlejad, nagu ka teie, ei taha eriti intervjuusid anda?

Teate, nii palju on elus eputatud, oma edevust maksma pandud lava peal, et oma sõnadega ei oska nad end väljendada. Me oleme nii palju tarka teksti läbinud, et meil tekib sellest kompleks, et mis lolli juttu ma nüüd ajan.

Järelikult on enesekriitika väga suur?

Muidugi! Tohutu. See on selle elukutse miinuskülg.

Millal te endaga kõige rohkem rahul olete olnud?

(Mõtleb.) Ükskord läks meil Ahju tänaval maja põlema, elektrijuhtmed olid vanad. See oli vastu ööd. Leegid käisid ümber maja kokku. Siis mõtlesin, et ahaa, lapsed on väiksed – see oli suvel –, et nende talveriided tuleb kindlasti kokku korjata. Ja inimesi evakueerisin majast välja. Mõistus töötas kogu aeg. Ühesõnaga, juhatasin vägesid, täiesti rahulikult. Siis sain mehe käest kiita, et olin tubli ja ennast niimoodi kokku võtsin.

Mis te arvate, miks teid jätkuvalt nii palju mängima kutsutakse?

Ma ei tea. Ise ka imestan selle üle. Nagu üks kaastöötaja ütles: kutsutakse mu odava populaarsuse pärast (naerab). Siis olin solvunud, kui ta seda ütles, aga eks tal ole õigus ka, võib-olla tõesti.

Jõuate ikka kaasa lüüa või jääb jaksu juba vähemaks?

Ikka jõuan, aga tunnetan, et ehedus kaob ära, et peab hakkama [teatrist] kaugenevaid samme tegema.

Ometi tuleb töö jätkuvalt teie juurde...

Jah, kui ma peeglisse vaatan, siis mõtlen, et... (naerab). See on nagu saatuse kingitus, ja ma ei tea, miks mulle.

Saab seda kuidagi seletada?

Ei saa. See on lihtsalt juhus.

CV Ines Aru

Sündinud 1. juulil 1939 Tallinnas

Lõpetas 1957 Tallinna kultuurhariduskooli

Lõpetas 1961 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikooli

Töötanud

1961-1963 Ugalas

1963-1964 Vanemuises

1964-1965 Filharmoonias

1965-1973 Rakvere teatris

1973-1980 Tallinna Pedagoogilise Instituudi lavakõneõppejõuna

1980-1994 Vanalinnastuudios

aastast 1994 vabakutseline

Estraadinäitlejana saavutas «Reklaamiklubis» tuntuse Elisabeth Jõhvina

Eesti NSV teeneline kunstnik 1985

Parim naisnäitleja 1987

Abikaasa insener, tütar Assol, poeg Käärt; kaks lapselast

Arvamused

Tarvo Krall

mänginud koos Ines Aruga 1990. aastate keskpaigast Vanalinnastuudio päevist

Ines on naturaalne, mitte punnitatud. See, mida kõik produtsendid ära kasutavad, on tema kindel kvaliteedimärk. Ta on nimi, inimesed teavad teda. Ta on nagu bränd.

Minu arust on ta teinud meeletuid karaktereid, ja mida aeg edasi, seda naljakamaks ta läheb. Võib-olla on siin tegemist ka ealiste iseärasustega: need pausid, kui ta teksti meelde tuletab, ongi need õiged hetked, mida lavalt oodatakse – et inimene ei mängiks, vaid mõtleks. Silmade eest käivad kirsid läbi krrrrr – lahe plika!

Peeter Volkonski

komöödia «Spioon Venemaalt» lavastaja

Ines on üks nendest näitlejatest, kes võib sama hästi teha nii komöödiat kui tragöödiat. Ja üks vähestest, kes võib teha komöödiat nii, et komöödia on naljakas. Sellepärast, et komöödiat tehes tunnetab ta väga hästi ära seda, kui raske töö see tegelikult on ja kui tõsine asi on komöödia tegemine; et kõige raskem on komöödia tegemise ajal mitte nalja teha, vaid nali peab tulema. Seda ei tohi teha.

Kui kerge on niisugust asja p***e keerata.