Laval on hulk Artureid, lugusid, laule ja aastaid

Noor ja vana Artur Juss Haasma ja Jüri Aarma kehastuses. Foto: Jaan Pääsuke

Nädal tagasi esietendus Ugala suurel laval lugu Artur Rinnest «Arturi laulud ja aastad».

Legendaarse ja armastatud laulja värvikas töö- ja eraelu oli suuremate ja väiksemate rõhuasetustega kenasti publiku ette toodud, kõlasid tuttavad laulud — kas Rinne või kellegi teise esituses —, laval oli lausa kaks Arturit, aga meie Arturi lugu paraku ei vormunud.

Kuigi lavastusrühm koosseisus Margus Vaher, Oleg Titov (meeliköitvad tantsunumbrid), Peeter Konovalov ja Jaak Vaus (tunnustust väärt kujundus) oli teinud tublit tööd, jäi vajaka nii kontseptsioonist kui kohati karmist käest.

Kaks Arturit, noor (Juss Haas­ma) ja vana (Jüri Aarma), astusid algul lavale kui jutustajad, et tutvustada Artur Rinne lugu, kuid etenduse käigus ja rollide vahetudes — kord jutustaja, kord nimitegelasena või siis üks tegutsemas, teine ajateljelt nõu andmas —, jäid nende tegelaskujud segaseks.

Kui taheti jutustajate abiga tutvustada lugu, oleks võinud olla rohkem Artur Rinnet ennast. Lava keskmes asetsev suur hele valgusallikas, mis otsekui sümboliseeris tähe tõusu, sära, vahepealset kadumist ning taastõusmist, võinuks olla ka ekraan, millelt vaadanuks alla ennast meelde tuletades päris Artur — filmimaterjali temast on ju küllalt.

Praegu aga püütakse ühtaegu avada Arturit ja tema aega, värvikaid isikuid Eesti kultuuriloost, eesti rahva kannatuse lugu ning läinud sajandi keskpaigas oma elu paremad aastad elanud eestlaste dilemmat: kas jääda iseendaks või teha koostööd ja jääda ellu? Nii et vaesed Arturid surutakse aeg-ajalt lausa nurka, hall-ülikonnastatud, nagu nad on.

See ei tähenda, et Arturite-jutustajate rollid oleksid halliks jäänud. Nii Juss Haasma noore kui Jüri Aarma vana Arturina särasid, võlusid ja kannatasid, aga nende kujunemise loo jälgimist segas nende teine, jutustaja roll.

Autorid Mati Põldre ja Margus Vaher on teinud tänuväärset tööd Artur Rinne elu ja töö uurimisel ja edasiandmisel. Lineaarses jutustuses on palju kordusele ülesehitatut: näiteks tegelane-Artur viskamas jutustaja-Arturile nina peale kuuldud õpetussõnu või stseenid kultuuritegelaste vahistamisest. Kuhjudes kaotasid need paraku kohati oma ahaa-võlu ning muutusid tüütuks.

Samas on kordustega huvitavalt edasi antud 1940. aastate võimuvahetused.

Ajal, mil Artur Rinne tegutses plaadipoes müüjana, käisid ühed ja samad prouad (Luule Komissarovi ja Anne Valge värvikas esituses) «tõsiaustajana» küsimas kord eesti, kord saksa, kord vene muusikat.

Anne Valge nimetul daamil oli läbi Arturi aastate kanda lausa omapärane liin: just tema, üks väheseid, kes Rinnet ei austanud, sai saatuse irooniana telefilmis rolli, milles tuli vanade heade aegade mälestust kanda ja andunult «meie Arturi» plaati kuulata.

Nii joonistus nimetul daamil välja oma, saatuse irooniast kantud lihtne lugu, mis paljude nimeliste tegelaste puhul vaid aimatavaks jäi. Vahest just seetõttu, et neid nimelisi nii arvukalt oli. Mõned markantsemad, nagu Ants Eskola (Andres Oja) ja Kaarel Ird (Aar­ne Soro), hakkasid tööle tänu ühismälus pesitsevatele legendidele, kuid suur hulk teisi pani vaatajad kahinal kavalehte sirvima.

Publik ei laskunud end aga sellest ülesandest häirida, vaid võttis rõõmu ja ovatsioonidega vastu nii Arturid, nende laulud kui ka aastad.