Kirjanik ja „Õnne 13" stsenarist Teet Kallas ning ajakirjanik ja tõlkija Alla Kallas said kokku 33 aastat tagasi. Alla kolm esimest eluaastat möödusid Saksamaal Goethe sünnilinnas Weimaris ja siis elas ta 25 aastat Leningradis. Teet Kallas on põline tallinlane. Nende praegune kodu Lasnamäe veerel on üsna Iru lähedal, kus möödus Teedu lapsepõlv.
Selle paari puhul ei teki kiuslikku küsimust: väljastpoolt on küll kõik ilus, aga tegelikult? Nagu ei teki „Õnne 13" puhul küsimust, kas keegi teine eesti kirjanik võiks stsenaariumi paremini kirjutada.
Kuidas te kokku saite?
Alla: Mul hakkas Peterburis kõik viltu vedama. Töö ja perekond - kõik korraga. Jõudsin ummikusse. Eestisse sattusin suvitama paar aastat enne seda, kui siia kolisin. Kui nägin vaguniaknast Toompead, oli see armastus esimesest silmapilgust.
Teet: Küllap mõjus Tallinna gootika, mis lapsena Weimaris mällu jäänud.
Alla: Ma ei olnud mingi suur poliitik, aga ma tundsin, et Eesti on absoluutselt teine riik. Ja et see on fakt, mis ei vaja pikemat selgitust. Mõtlesin, et tahan siia emigreeruda.
Teet: Sõna „emigreeruma" jäi mulle kohe kõrvu. Oli ju sügav nõukogude aeg, 1976. aasta.
Alla: Eestlased võivad solvuda, aga kui ma siia tulin, tundsin, et olen siin omal kohal. Mitte halvas mõttes nagu nõukogude inimene, kes pidi end igal pool kodus tundma. Eesti on armas, oma.
Teet: Saime kokku ühel 1976. aasta päikesepaistelisel maipäeval. 5. mail peeti siis ajakirjanduspäeva ja läksin Kaido Liivaga Pikri toimetusest Ajakirjandusmaja baari. Olin parajalt purjus. Kaido tutvustas mind bravuurikalt Allale ja ma tegin esimese kolme minuti jooksul talle abieluettepaneku. Lisasin, et sealjuures on mul paar probleemi. Uurisin, kui vana ta on. Et kui on alla 25, siis ei sobi. Teine probleem oli, et kas ta on abielus ja kui palju tal lapsi on. Et kui on neli last, siis paneb see mõtlema.
Alla: Loomulikult ei võtnud ma seda juttu tõsiselt. Tunnistasin küll, et pole enam abielus. Aga valetasin, et mul on kaks poega, et Teedu hoogu maha võtta. Tegelikult on mul üksainuke poeg.
Teet: Kohvikust läksin Alla töökohta Molodjož Estonii toimetusse, kus käis ka pidu ja rahvas oli purjus. Ju ma pakkusin seal üle ja mängisin laia lehte, nii et tulin toimetusest ära sinise silmaga. Vaba ja vallaline pikkade blondide juustega Alla pakkus kindlasti teistelegi meestele huvi. Pärast oli mul sinisest silmast kasugi. Oli põhjust järgmisel päeval uuesti helistada.
Alla: Kui ta järgmine päev helistas, mõtlesin, et ei tea, kuhu see asi välja jõuab: Eesti kirjanik sai vene toimetuses peksa. Aga Teet pakkus, et saame uuesti kokku, joome kohvi ja räägime. Läksingi. Teet tuli sõbraga. Ütles, et laena kolm rubla, pea valutab.
Teet: Umbes nii see läks, et pärast kohvikut jäimegi kokku. Sellest hoolimata, et mul oli siis hoiak: ma ei tõtta abiellu. Olin just mõne aja eest lahutanud. Loomulik tõrge oli seegi, et tegemist on teisest rahvusest inimesega. Olin segaabielusid kõrvalt näinud ja need ei innustanud seda sammu astuma. Kõigele lisaks oli Alla veel komsomolilehe osakonnajuhataja.
Aga Alla mõjus nii, et astusin kõigist oma ei-hoiakutest üle. Ja me mõlemad olime juba ühe abielu võrra targemad.
Alla: Mul omakorda oli ainuke hirm, et ega Teet järsku punane ole. Mul oli Leningradis oma dissidentlik kamp. Varsti sain aru, et kõik eestlased on dissidendid. No kas just dissidendid, aga sinnapoole.
Kui kokku saime, siis ma ei osanud eesti keelt. Olin püüdnud küll kohe, kui Eestisse tulin, kursustele minna, aga need olid septembris peale hakanud ja ma ei saanud keset aastat sinna. Võtsin siis ise keele käsile. Õppisin näiteks ühe muinasjutu pähe.
Teet: Siis juhtuski, et esimene sõna, mida Alla teadis, oli „künnihärg".
Praegu on väga moes rääkida, et naine ja mees kasvasid kokku või kasvasid lahku. Mis saab lahkukasvamise korral lastest, sellest numbrit ei tehta.
Kuidas Alla poeg Roman teie pereloomise üle elas?
Teet: Võib-olla oleks probleeme tekkinud, kui mul oleks endal ka laps olnud. Iseasi, kas ma üldse oleks siis lahutanud, kui mul laps oleks olnud.
Saime Romaniga, kes oli siis 7-aastane, päris ruttu sõbraks. Panin poisi vene kooli. Nüüd heidab ta ette, miks ma teda kohe eesti kooli ei pannud. See oleks viga olnud. Oma aktsendiga oleks ta eesti koolis peksa saanud ja talle oleks võinud eestiviha sisse minna.
Alla: Algul püüdis Teet nii Romanile kui ka mulle eesti keelt õpetada. Siis otsustasin asja natuke lihtsamaks teha ja läksin kursustele.
Teet: Umbes aasta pärast rääkis Alla kõnekeelt juba päris hästi. See oli temast ka sellepoolest väga tubli, et minu ema ei osanud vene keelt. Roman aga läks Tallinna Ülikooli just eesti keelt õppima. Roman on teinud praeguseni käibel oleva eesti keele õpiku vene koolidele, ta on suutnud kaitsta kaks väitekirja. Roman tegeles kaua Tuglase loominguga. Veel analüüsis ta sellist põnevat teemat, et millised on läbi ajaloo olnud eesti keele õpikud venelastele. Paraku sai Tallinna Ülikooli karjäär millegipärast läbi. Nüüd on Roman Postimehe vene toimetuses tõlk.
Kui Alla vanemad said vanemaks ja isa tabas insult, vahetasid nemadki korteri Tallinna. 60. eluaasta ringis Alla ema tõttas endastmõistetavalt keeltekursustele, kuigi tol ajal oli eesti keel väga ebapopulaarne. Tänu sellele sai vanaema oma tütretütre, meie tütre Mari-Anniga eesti keeles rääkida.
Ma räägin vene keelt vabalt, aga kirjutada ei suuda. Roman kirjutab vabalt nii vene kui ka eesti keeles. Tema Jelena, Narvast pärit tüdruk, on sõnaraamatu toimetaja. Neil on kaks poega, 5-aastane Edvard ja 3-aastane Georg.
(Georg oligi parajasti vanavanemate juures ja teda tuleb tingimata kiita. Ta magas lõunaund täpselt nii kaua, kuni meil said jutud räägitud ja pildid tehtud.)
Õnnelikul juhul pole abielu vaid vastastikune füüsiline tõmme, vaid ka tugev vaimne side. Side, mis teeb abielu huvitavaks. Ehk nagu on öelnud Andrus Kivirähk: mida selle inimesega rääkida ja mis inimene see üldse on, kes pole lugenud Dostojevskit ega Tammsaaret.
Alla: Julgen ütelda, et meie abielu rikastab meid vaimselt. Mind küll.
Teet: Mind ka. Mingid asjad testivad inimese korralikkust, intelligentsust. Näiteks juudiküsimus. Ma olin selles asjas peaaegu süüdimatu, polnud sellesse süvenenud. Isegi siis mitte, kui mul oli kunagi Riias juuditarist pruut.
Kui sattusin Alla kaudu Leningradi õhustikku, hakkasin mõistma allhoovusi, nägin, kuidas Brodskyt mustati.
Meile mõlemale oli väga tähtis, et me pole nõukainimesed.
Arvatakse, et minu vene kultuuri tundmine on tulnud tänu abielule. See pole nii. Alla oli algul väga imestunud, kui hästi ma Jesseninit ja üldse vene kirjandust tunnen. Krimkasid loen tänini vene keeles, sest need on kolm korda odavamad.
Alla: Eesti kirjanduse lugemist alustasin Tammsaarest. Käisin raamatukogus ja püüdsin lugeda kõike, mis oli vene keelde tõlgitud. Esimene asi, mida ise eesti keelest vene keelde tõlkisin, oli Teedu raamat „Nii palju päikest". Algul vaatasin iga sõna sõnaraamatust üle. Kui nüüd mõnda sõna ei tea, ei leia seda sõnaraamatust kah. Näiteks „raudürt".
Teet: Raamatud aitavad palju rahvast aru saada. Nõukogude süsteemi kui sellise ja vene kultuuri parima osa - need löön väga lahku. Vene lühiproosast köidavad Tšehhov, Bunin, Kuprin. Andrejev ka, aga ta on mõneti liiga raskemeelne. See, et mind vaimustab Grin, näitab minu naiivset meelelaadi. Üks maailma paremaid novelliste on Kazakov. Lubasin kunagi Eesti Raamatule Kazakovi novellikogu tõlkida, aga see oleks aasta rasket tööd. Siis veel tingimata Aksjonov, kes, nagu väidetakse, olevat algul mind mõjutanud ja hiljem mina teda.
Teie kodu on raamatuid täis. Te loete palju, te kirjutate palju. Alla toimetas kakskümmend aastat ajakirja Raduga. Teedul on „Õnne 13" kõrval romaan lõpetamisel. Kes teil koristab ja süüa teeb?
Alla: Teet oskab purgisuppi teha. Võtab purgil kaane pealt ja supp ongi valmis.
Teet: Ega ma nälga jää. Praekartuleid ja muid poissmehetoite oskan ikka teha. Aga kui oleme kevadest sügiseni Laulasmaal suvilas ja Alla peab lapselastega seoses linna sõitma, siis ta ikka muretseb, kas ma tulen toime.
Ma koristan ka, aga peamiselt teeb seda Alla. Asi selles, et mul on oma vanusegrupi kohta meeletult palju tööd olnud. Kui töötasin Sõnumilehes või Postimehes, oli selline aeg, kus tuli õhtuks lehelugu valmis kirjutada ja järgmiseks hommikuks Tõnis Kasele stsenaarium anda.
Alla: Süüa teen ikka mina ja enamasti koristan ka. Aga oma kabinetis ei luba Teet koristada. Seal peab kõik olema nii, nagu tal on.
Ühel perel tähistab suvila šašlõkisöömist, teistel lõputut ümberehitamist. Teie puhul on märksõnaks „tulp". Teedule on tulbikasvatus kauaaegne hobi. Kas Allale on tulbid mehe hobi kauaaegne väljakannatamine? Või on asjad kuidagi teisiti?
Alla: See on fantastiline pilt, kui tulbid õitsevad. Tulge vaatama! Teet ei ole üldse pedantne inimene, aga oma tulbisortide asja ajab ta ülimalt korralikult.
Teet: Ma ei tea, kus mul on mõni pintsak või muu asi, aga kus on mõni raamat või tulbisibul, seda tean absoluutselt. Nii aiavõõras pole ma kunagi olnud, et arvan mõne mehe moodi: kõik lilled on pojengid. Aga et mul on 652 sorti tulbisibulaid, see on lihtsalt nii läinud, nagu paratamatus. See olevat Eesti kõigi aegade suurim tulbikollektsioon. Veel kasvatame nartsisse, hüatsinte, liiliaid, iiriseid, gladioole.
Alla: Mina kasvatan üheaastaseid lilli, samuti maasikaid ja kõrvitsaid. Kui meil suvilas konfliktid tekivad, siis on põhjus number üks see, kas mulle ka aias ruumi jäetakse või on Teet kõik kohad täis istutanud.
Teet: Noorena joonistasin, võtsin viina südamest ja süvenenult. Nüüd ei võta 1980. või 1981. aastast tilkagi. Jüri Tuulik teab seda kuupäevalise täpsusega. Me jätsime ühel ajal järele. Tema jaoks oli viimaseks tõukeks see, et jäi öösel purjuspäi Kuressaares auto alla, kuigi siis ei sõitnud Kuressaares üldse autosid, ammugi mitte öösel. Mina oskasin loomaaias tiigrile pool sõrme ära sööta.
Ükskõik kui põrutava fakti ma Kallaste pere elust ka välja kougiks, ei asendaks see „Õnne 13". Sellest on saanud lahutumatu osa eestlase elust. Morna linnast, mida ei ole, teab tavakodanik rohkem kui Narvast, mis on. Kui laupäeval peetakse sünnipäeva ja on karta, et pererahvas ei pane „Õnne 13" ajaks telekat mängima, leitakse mingi vabandus ja lastakse sünnipäevalt jalga, et poole üheksaks teleka ees olla.
Alla: Ma nagu tavaline televaataja ei taha enne midagi teada, kui istun teleka ette ja siis näen, mis toimub. Arvan, et seriaaližanr, mis on ennast kompromiteerinud, ei ole iseenesest madal ja labane. Näen, kuidas Teet teeb seda täie südame ja talendiga. Usun, et „Õnne 13st" saab selline Eestimaa ajaloo osa, mis on täiesti unikaalne.
Kes kirjanikest oleksid seriaale kirjutanud, kui nende ajal oleks juba telekas olnud? Arvan, et Vilde.
Teet: Eks ma kaeba, et romaanid on pooleli. Lohutab see, et „Õnne"-seriaali vaatab 250 000 inimest. Me oleme ju põlvkond, kes on suurte tiraažidega harjunud. Romaanide tiraažid on tuhande ümber ja kui siis veerand läbi müüakse, leitakse, et on hästi läinud.
Arvan, et eesti kirjanikest oleks seriaali ette võtnud Oskar Luts, ehk isegi Tammsaare. Laiemalt võttes näiteks Dickens ja Balzac.
„Õnnet" kirjutades pidin ma dramaturgiks õppima. Ei saa ju seriaal selline olla, et tullakse kokku, istutakse, räägitakse ja siis minnakse laiali.
„Õnne" puhul pean silmas, et laupäeval tahab inimene natuke lohutust ja natuke enda üle leebelt muiata.