Uued plaadid

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Cold Specks
I Predict A Graceful Expulsion (Mute)
Cold Specks I Predict A Graceful Expulsion (Mute) Foto: Repro

Gospel-Joplin


Cold Specks on Canada psühhfolgineiu Al Spx, kelle hääle rämedus ja alastus meenutab parimaial hetkil Janis Joplinit – ehkki esitus muutub paiguti maneerlikuks kõigi nende Fiona Apple’ite stiilis –, impressionistlik naturaalkidramäng Joni Mitchelli ja kergelt kummituslik, nappide vahenditega edasi antud õhustik hoopis teises žanris töötavat Julee Cruise’i. Hästi järele mõeldes võiks inspiratsiooniallikatena aimata veel PJ Harvey albumeid «White Chalk» ja «Let England Shake» ja keda iganes, sest mõtliku, iseteadva, kunstipärase, folgipõhise, ent otsingulise naislooja kuvand on tähendustega üle koormatud. Raske on seda värske kõrvaga kuulata.

Tegelikult on Cold Specs omas klassis üle keskmise, tema trumbid on gospelkoori napp, aga mõjuv taustakasutus, rikkaliku pillipargi filmilikku atmosfääri loovad partiid ja kohati südantlõhestavad meloodiad.

Valner Valme

Cold Specks
I Predict A Graceful Expulsion (Mute)

Hinne 3
-------------
Turvaline kvaliteet

Keane on alati olnud Coldplay nukram noorem vennake. Ning alati on Keane teinud korralikke ja kindla peale minevaid plaate. Mis küll enamasti kriitikutele peale ei lähe, aga ennast otsivatele pubekatele küll. Keane on olnud nende tiinekate jaoks nagu pastor, kelle juurde muidu ei taheta minna.

Keane aga kuulas ja ei mölisenud vastu. Samas praeguseks on need noored nüüd suureks kasvanud. Kas Keane on muutunud piinlikuks? «I just don’t know you anymore,» ütleb «Disconnected». Tundub, et poisid kahtlevad selles, kas nende vanad fännid on nendega, see selleks. Kutid jätkavad oma moraalilugemist ja tunnetepigistamist, nii et rebeneb maks. Jällegi see toimib, kõik on kena ja turvaline.

Mitte halvas mõttes, miski minus sulab selle plaadi kuulamisel, miski alalhoidlikkus annab järele. Keane on nagu vana hea sõber, keda pole ammu näinud ja kes toob naeratuse näole.
 
Niilo Leppik

Keane
Strangeland (Island)

Hinne 5
--------------
Chill-jazz

UMA tähendab setu murdes «oma», ja ongi täitsa Eesti kollektiiv, mis koosneb trompetist Aleksei Saksast ja kitarrist Robert Jürjendalist, kes aga teevad üha tihedamat koostööd Šveitsi löökriistamängija Andi Pupatoga, kes on peaaegu juba nagu bändi liige. Ka välismaal tunnustust leidnud UMA neljas plaat mõjub väga rahustavalt, lauludel on maagiline kaja.

Põhiroll on erinevatel detailidel, plaat oleks kui juturaamat: iga laul ja isegi meetod räägib oma loo. Sobib kuulata meditatiivsel hetkel ning kohe kindlasti tasuks see peale panna pärast pikka tööpäeva. «Framed Memories» algaks nagu jalgade tatsumisega ning pikapeale joonistab pildi, mis võib kutsuda esile mälestusi lapsepõlvest.

«My Days Are Disappearing» on ideaalne näide õhtumuusikast. Maiuspala minimalistliku jazzi väärtustajatele ja üldse inimestele, kes oskavad hinnata pillide omavahelist kõnelust ning selle kõige juures ei laida uusi elektroonilisi helisid.

Liisa Koppel

UMA
Meeting Unknown (UMA & Andi Pupato)

Hinne 4
---------------
Logardirokk

New Yorgi Walkmen tuli garaažiroki uue laine sees, õigemini kohe pärast Strokesi, aga kuigi kriitikud on nende senist kuut albumit strõuksist järjepidevamaltki kiitnud, ei ole nende puhul sama võimsat läbilööki tulnud, aga kuhu sul lüüa ongi, kui sa saad teha plaate ja anda laive ja sellest ära elada, igal juhul ei ole nad ühegi moega kaasas käinud, esialgne sobitumine areenile oli ilmselt juhuslik ning teevad oma romantilis-dekadentlikku kidrapoppi edasi.

Seitsmes plaat ei roki enam üldse, õhkavad meloodiad toetuvad kolisevale, napile trummile ja ... surfroki kitarrikõladele – trendiloome mõttes on see kolm aastat hiljem nii kohatu nagu nuupagadii-lõikega teksad täna – mis homme lõuna paiku on kindlalt korraks moes –; nii et Walkmeni pohhuism tähenduste järgimise suhtes moodsas determineeritud indipopis on igal juhul sümpaatne ja selle logardiroki kontekstis istub ka valatult nagu ... siga ja kägu.

Valner Valme

The Walkmen
Heaven (Bella Union)

Hinne 5
--------------
Head geenid

Viimaste aastatega kohaliku metal-maastiku üheks parimaks kontserdibändiks kujunenud ning tänavu teise albumi avaldanud Necro Strike’il on traadigrupi kohta head geenid. Sest sarnaselt Napalm Deathiga (kelle toodetud riffidest mitmed nende poolt taaskasutust leiavad) on ka Necro veregrupiks hardcore punk, mis avaldub lisaks mõõdukale esteetilisele pohhuismile muusika konkreetsuses ning tempokuses.

Parimates palades «Ulgumerefiil» ja «Vaktsiin» kõlab Necro kui hulluks läinud J.M.K.E. Mis paneb albumit tervikuna kuulates arvama, et Necro Strike on keskmaajooksja, kes oleks hoopis tugevam sprinterina.

Alvar Loog

Necro Strike
Narkomaat (ise välja antud)

Hinne 3
------------------
Albumitäis singleid

Kuna Eestis on singlikultuuriga lood nagu on, siis sisaldab see album õigupoolest üheksat remikssinglit. Plaat on loogiline jätk 2010. aastal ilmunud albumile. 13-aastase Def Räädu biidimeistrid-produtsendid Arian Levin ja Remi Prual hoiavad tähelepanu keskmes jätkuvalt tantsunärvi ergutamist. J.O.C., Chalice, Kadri Voorand, Stupid F, Tommyboy ja teised eestikeelset sõnumit tulistamas pluss raja tagant dancehall-guru General Levy isiklikult ning samuti väga aktseptitud tegija Maxwell D.

Põhjad varieeruvad nii tehniliselt, stiililt kui tasemelt. Huvitaval kombel küündivad esile just eestikeelsete tekstidega versioonid, nagu «Ilusate tüdrukute elu pole kerge» (Rassakas Ei Ole Remix). Oma lemmiku peaks igaüks leidma, kuid vaevalt on palju neid, kes hindavad plaati kui tervikut. Aga ilmselt polnud see ka eesmärk omaette. Võimalikult erinevatele maitsetele remikse ju tehaksegi.

Margus Haav

Def Räädu
Ahvid & klahvid 2.0 (Lejal Genes)

Hinne 3
---------------
Jazzidebüüt

Jazzpianist Joel-Rasmus Remmeli debüütalbum on sügavalt mõtestatud, jutustab kõiksusest ja inimese maistest ja hingelistest olekutest maa ja taeva vahel. Lootusrikas, helgekõlaline album on kordumatu kui lumekristall, Joeli kaaslasteks noorem vend Heikko Remmel kontrabassil ja Aleksandra Kremenetski trummidel. Kolme muusikut seovad pidepunktid elus – armastus improvisatsioonilise muusika vastu ning austus Looja ja loodu suhtes.

Kontrabassist Taavo Remmeli pojad teevad isale au ja vastupidi muidugi ka. Kodune vaimsus peegeldub muusikas ja suhtumises maailma. Jumalaaustus annab muusikale sära, lihtsus ülistab seda omakorda. Kuigi plaadilt ei puudu up-tempo ja tehnilised jazzisoolod, domineerivad puhtad minoorsed meeleolud ja klassikamuusikast inspireeritud kõlad. Heikko meisterlik poognakasutus tuletab meelde ta isa.

Muusikast kostab Joel-Rasmuse eeskujude Esbjörn Svenssoni Trio ja Brad Mehldau mõjutusi, kuid heas mõttes, kopeerimata. Eelkõige mõjub kuulajale muusiku tundlikkus, südamlikkus ja hingepuhtus. Muusika, mis on oma siiruses pidulik, samas sümpaatselt tagasihoidlik ja tänulik. Kindlasti sobiks Joeli muusika ECMi kontseptsiooni ja helipiltidega. Maitsekas plaadikujundus toetab muusika mõtet kenasti.

Hedvig Hanson

Joel Remmel Trio
Lumekristall (Paw Marks)

Hinne 5
--------------
Klassiku juubel

Pantera 1992. aastal ilmunud album pööras skeene pahupidi ning süstis raskeroki hanguvasse organismi elustava annuse tökatmusta gruuvi, millele lisandus proge-element à la King Crimson või Rush. 90ndatel oli peaaegu võimatu leida kassettmagnetofoni, mille helipea vahele poleks mõni Pantera kassett kinni kiilunud.

Negatiivse aspektina tuleb märkida, et «Vulgar Display Of Power» ning järgnenud «Far Beyond Driven» innustasid kassipiinajaid, kes hakkasid ristama sporti ja metal’it. Klassikalise albumi juubeliväljaanne sisaldab lisaks originaalmaterjalile seniavaldamata lisalugu ning kontsert-DVD-d, see tundub juba tarbetu luksusena.

Mart Juur

Pantera
Vulgar Display Of Power (Atco)

Hinne 4
--------------
Uudne kidramusa

Suvi käes ja mida muud peaks Nevesis tegema, kui keerutama erinevate festivalide lavade tolmu. Võtma sisse poose tobedaid (näiliselt) ning nautima käsi ja päid nobedaid kaasa elamas. Ning ega vast sellise kaliibriga laivbändil polegi midagi plaadil tõestada. Album jääb nii või naa laivile alla.

Mitte kvaliteedi mõttes muidugi, vaid lihtsalt selle puhtakujulise ja stimuleeriva energia valgumises kerre. CD-ketas lihtsalt ei aja mind higistama, bänd laval aga teeb seda. Kes midagi Nevesise musast ei tea, siis see on veidi toorem kui Danko Jones, pitsijagu on ka stoner-rock’i hõngu, aga tempo on kiirem.

Juuksed ei ole lakitud ega näod mukitud, nii et ei mingi juukse-metal, nagu Reckless Love. «7 Million Years» kõlab nagu jookseks amokki kari muskusveiseid, täiega karjuv mässumeelsus. Tänu sellele loole ei lõpe suvi kunagi. Korralik debüüt.

Niilo Leppik

Nevesis
Nevesis (Horror Terror)

Hinne 4

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles