Ema ja tütar suhtlevad salakeeles

Irina tunnistab, et saadab tütrele telefonisõnumeid esperanto keeles, sest tema mobiilil pole slaavi tähestikku. Foto: Erakogu

Irina ja Diana Aitai on ema ja tütar, ühe emakeeleks on vene ja teisel eesti keel, kuid omavahel suhtlevad nad aeg-ajalt hoopis esperanto keeles.

Irina on Pärnu linnaorkestri viiulimängija, sündinud ja kasvanud Ivanovo linnas, mis asub Moskvast 300 kilomeetri kaugusel. Tegu on tööstuslinnaga, kus naabriteks nii mordvalased, tatarlased, udmurdid, tšuvašid, juudid kui venelased. "Kõik rääkisid kodus emakeelt, aga lapsed käisid vene koolis," iseloomustab Irina. Toona oli tal üpris naiivne arusaam rahvuskeeltest. Kui tema ema kord pihtis, et tuttaval tatarlannal on suur mure, sest lapsed ei taha kodus tatari keelt rääkida, arvanud ta, et õige ongi, see ju üks nõme keel! Ema pannud tütrele südamele selle asja üle sügavalt järele mõelda. Ja kui 15aastane Irina kuulis juhtumisi ühest tuttavast, kes õpib esperanto keelt, haaras teda imeline tunne. Et on olemas selline keel, mille abil saab igas riigis suhelda ja tuttavaid leida.

Mõtteks see jäi, sest viiuliõpingud neelasid kogu tema aja.

Lihtne ja loogiline

Nelja aasta möödudes jäi aga naisele silma kuulutus: esperanto keele kursused. Ammune unistus ärkas ellu ja Irina asus hoolega keelt õppima. Hiljem viibis ta mitmes esperanto noortelaagris, mis olid toona nõukogude noorte seas väga populaarsed.

Esperanto keele loojaks on Poola juudisoost arst Ludvik Lazar Zamenhof. Kasvades poola-, valgevene-, juudi- ja saksakeelses keskkonnas, kus üheks vaenu põhjuseks oli keelte ja uskude erinevus, unistas noor Zamenhof ühisest keelest.

Tehiskeele pani ta kokku euroopa keelte baasil, põhiline osa keelest valmis tal gümnaasiumi lõpuklassis aastal 1878. Uut rahvusvahelist suhtlemisviisi tutvustav raamat ilmus varjunime Doktor Esperanto all. Keel osutus aga teiste tehiskeeltega võrreldes äärmiselt populaarseks. Üheks põhjuseks peab Irina seda, et Zamenhof loobus autoriõigusest ja annetas väljamõeldise inimkonnale, soovides, et seda räägitaks ja arendataks.

Irina ütleb, et see keel on väga loogiline, lihtsa grammatikaga. Intelligentne inimene võib selle suhtlustasandil nädalaga ära õppida, pealegi loetakse esperantot nii nagu kirjutatud.

Stalini ajal oli esperanto keel keelatud ja selle pruukimise eest võis vangi sattuda, teab Irina. Esperanto oskajatega on nii, et igas riigis ja linnas on nende organisatsioonid või klubid. Suheldakse esperantokeelsetes interneti jututubades. Kontaktikogumikud võimaldavad enne reisi ühendust võtta ja nii aidatakse leida näiteks teekonnal öömaja.

Irina räägib, et Hiinas ja Ungaris on kaalutud võtta esperanto keel isegi riigikeeleks, sest kes välismaalastest tahaks nii keerulisi keeli õppida. Miskipärast sellest ideest siiski loobuti. Esperantistide tunnusmärk on roheline viisnurk.

Irina lausub naeratades, et elus on tal olnud kolm hobi: viiulimäng, esperanto keel ja langevarjusport. Kaks esimest neist mõjutasid tema saatust.

Muusika- ja keeleanne

Ühes Jurmala esperanto noortelaagris tutvus Irina pärnakaga, kellest sai hiljem Irina abikaasa. Ühiselt osaleti Eesti esperantoliikumises ja koduseks keelekski sai esperanto. Kui sündis Diana, rääkis ema lapsega vene keeli, isa eesti keeli ja kui üheskoos räägiti, oli keeleks esperanto.

Aastaselt õppis laps tähed selgeks, lugema õppis eesti keeles kolmeselt. Tüdrukule jäid kasvades külge kõik kolm keelt, koolis lisandusid soome, saksa, inglise ja prantsuse keel. Pole siis ime, et Diana tänavu abituriendina võitis pronksmedali 4. rahvusvahelisel lingvistikaolümpiaadil.

Muusika pole tütrest mööda läinud. Viiulit Diana võõristas, muusikat mitte. Kui ema üritas paariaastasele lapsele viiulit sülle sokutada, hoidnud ta pilli nii, nagu oleks see surnud rott. Muusikakooli klaveri erialale nõustus Diana astuma pärast ema kinnitust, et sellega ei kaasne elukutselise muusiku karjäär.

Milline on aga esperanto keel? Näiteks ütlemine "ka väike veetilk võib uuristada kivisse augu" kõlab järgmiselt: Ec guto malgranda, Constante frapante, Traboras la monton granitan.

Artikkel ilmus Pärnu Postimehes 14. oktoobril 2006. aastal.