Põhjast
Thou Strong, Stern Death (Spinefarm)
Hinne 4
Nädala plaat
26. mai 2012, 09:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pihtas, Põhjast
Põhjast teeb oma debüütalbumil Skandinaavia metal’ile sügava ja tänapäevase kummarduse.
Skandinaavia metal on muidugi nagu kogu Skandinaavia mütoloogiagi võrdlemisi keeruliselt põimunud sugupuude, hajevil identiteediga kangelaste ja kohati veidrate pärimusliinide pundar, kus lihtsurelikul on keeruline orienteeruda.
Muinasusundite tõlgendamine on kaasa toonud nii romantismi kui natsionalismi. Müstilistes juurtes on vaieldamatu võlu, kuid nende tänapäevane interpreteerimine võib õkva sohu viia ning seal on teadagi kerge laukasse vajuda. Põhimõtteliselt pea üleöö välja volksatanud Põhjast on oma süngevõitu sisekaemust peegeldava lüürika ja napi, ent samas paindliku dünaamikaga meloodiatega piisavalt tõsiseltvõetav ning samas vaba liigsest ja häirivast radikaalsusest.
Rahvusvaheline raskemuusika kollektiiv Põhjast on Eric Syre Kanadast (black thrash’i ansambli Thesyre eestvedaja ja disainer), Gates (Eesti black metal’i veteran, endine flak’n’roll ‘i rühma Loits kitarrist ja lugude autor), Vesa Wahlroos (Soome black / dark metal’i ansambli Ajattara kitarrist) ning Marko Atso (Metsatöllu trummar ja mänedžer ning stuudio Roundsound, kus plaat «linti» võeti, omanik).
See on tegelikult küll stiilipuhas, ent samas üle hulga aja taas selline žanri- ja nišipiire ületav metal, mida kuulavad naudinguga ka need, kes metal’it muidu ei kuula. See on kui «Troonide mängu» Müüri tagune külm maailm, mastaapsusele vaatamata habras piir kahe maailma vahel. Väga tõsiseltvõetav esteetika ja emotsioonide jõuliselt raiuv, kuid ometi õhuline ja haarav balanss.
Stiilipuhas black metal, näituseks, pelutab oma absoluutses ekstreemsuses. Ekstreemsus ongi enamasti ebameeldiva alatooniga, kuid brutaalne ja samas korrastatud Põhjast on huvitaval kombel Põhjamaade metal’i monotoonset ja kohati tülgastavalt kriminaalsetki jäärapäisust oma selgepiirilise, ent pealtnäha vastuoluliselt ka teiste tõekspidamistele avatud albumiga tublisti rehabiliteerinud.