Uued plaadid

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Richard Hawley
Standing At 
The Sky’s Edge 
(Parlophone)
Richard Hawley Standing At The Sky’s Edge (Parlophone) Foto: Repro

Keskea triumf


Kõige selle juures, mis 21. sajandi «hilisema perioodi Elvis» Richard Hawley head on teinud, olnuks ikkagi liig, kui tema kuues album sisaldaks nõrkemiseni kaunist kammerlikku rokabillikantrit. Tegelikult muidugi juba tema eelmine album «Truelove’s Gutter» (2009) oli minimalistlikult, kõhedalt atmosfäärilt ja lugude olemuselt rohkem The XX kui Roy Orbison. Uus plaat erineb ka sellest nagu öö ja päev.

Poole sajandi taguse The Sun Recordsi esteetika ja saund on tagasi. Vaib on aga psühhedeelsem ja esimest korda soolokarjääri jooksul näitab endine Longpigsi ja Pulpi kitarrist oma pilli muskleid: gruuvivatel, peamiselt järjest samu bluuslikke riffe ketravatel kitarridel on plokid vahel ja pedaalid all, võimudel nupud põhjas, kajaga pole koonerdatud ja puldis on veel plärin peale keeratud.

Ning vokaalis pulbitseb pigem bluusilik valus mana ja eksistentsialistlik äng kui Hawley senine trubaduurlik hüljatud mehe romantika. Meloodiad on taevalikud nagu Hawleyl alati, aga põhjatu kitarrikosmos teeb sellest plaadist rohkem Spiritualizedi, kui uus Spiritualized ise seda on.

Valner Valme

Richard Hawley
Standing At
The Sky’s Edge
(Parlophone)

Hinne 5
---------------
Käsna-Boob

Atlanta noore räppari teine album kannab idee poolest omakandi dirty south’i juuri, ja ehkki tema suurim eeskuju on OutKast, pole «Strange Cloudsil» lõunaräpi plusse mingeid: ei Lil Joni rämedust ega OutKasti hullu mängulisust, ei Janelle Monae üllatavust ega Cee-Lo nuiaga-pähe-hitte. Vastupidi, tegu on derivatiivsuse musternäidisega, iga biit on tehtud, iga fraas tuletatud, iga käik ja sämpel otsitud.

Kas nii siis ei tehtagi? No kui plaadil on Taylor Swift südantlõhestava naturaalkitarriga kõrvuti hevikitarri raiuva rokkariga, kui vokaalis vaheldub autotune brunomarsiliku lödinaga ja räpp on kord sõjakas-mehine, siis jällegi vahvapoisilik-jutustav, ja kui külas on korraga nii Ryan Tedder kui Nicki Minaj, rääkimata tilgakesest brostep’ist ja trance-sündist, siis on tahetud müüa, lüüa, võita, raha saada, kõik kiireltaeguvad kommertskriteeriumid punase põhjani täita ja mitte midagi kõrvale (kõrv : kõrva), mõistusele, südamele või rahutule jalale pakkuda.

Valner Valme

B.O.B
Strange Clouds (Atlantic)

Hinne 2
------------
Paranoiakuulutaja

Killing Joke algupärases koosseisus, seljataga pikk ajalugu ja tohutu armee nimedest, keda mõjutatud või ärritatud. Konflikt on Killing Joke’i jaoks normaalne olukord, leidub vähe radikaale, kes 80ndate postpungi vaimsust nõnda ehedalt edasi kannavad. Uus, erakordselt tõhus ja terviklik album on jätk 2010. aasta plaadile «Absolute Dissident» mitte ainult teema, vaid ka massiivse ja kummaliselt hõreda saundi poolest, mille tähenduse üle võiks pimedal õhtul mõtiskleda.

Ma ehk ei tahaks oma koju kutsuda paranoiasõnumite kuulutajat, ent Killing Joke’i lugudes põimuvad metal, industriaal, dub-maagia ja elektrooniline tumedus kokku viisil, mis rõhutab pigem ilu ja esteetikat kui hirme ja poliitikat.

Mart Juur

Killing Joke
MMXII
(Spinefarm)

Hinne 4
-------------
Ehtne eesti rokk

Taavi Petersoni esimene stuudioalbum on inspireeritud klassikalisest eesti rokist, eelkõige Rannapi-aegsest Rujast ning eesti luulest. On laule Viidingu, Runneli, Kristjan Jaak Petersoni ja Aleksander Mülleri sõnadele, ettekandele tuleb üks Rannapi lugu – «Mind varja» kuulub maestro uuema loomingu hulka, kuid kõlab ehtrujaliselt.

Suurima panuse heliloomingu ja tekstide vallas annab Taavi ise, tuleb tunnustada tema kirjanduslikku ja muusikalist talenti. Avalöök, rahutu pulsi ja kaunite progeriffidega ehitud «Õhulaev» on tugev sissejuhatus, klassikalises hardrock’i vaimus marsivad «Mind varja», «Ärakell», «Maantee rock», «Supilinna naine» ja «Alter ego». Õngeviskest Ameerika surfroki lainetesse jääb konksu otsa õnnelik «Tigrise jõe kallastel».

Kristjan Jaagu tekstist «Laulja» sünnib klassikaline lõpuhümn: «nõnda jooksmas laulu ilus tuline oja / laulja on tõstmas oma hääle kõrgele.» Me ei saa kunagi teada, kuidas oleks neid lugusid laulnud kadunud Urmas Alender. Pole võimatu, et teistsuguses maailmas võinuks «Selges eesti keeles» olla Ruja viies või kuues LP, ilmumisaastaks näiteks 1978. See plaat on ajamasin ja töötab säärasena hästi.

Mart Juur

Taavi
Peterson & Üdi
Selges eesti keeles (Üdigrupp)

Hinne 3
-------------
Kidradisko

Gossipi kunagine tantsupunksaund on muutunud «hüppa, karga ja keeruta linalakk neidu»-tantsulikuks. Mis tagab kommertsedu, diskomusa kitarridega – sellega ei ole praegu võimalik kaotada. Isiklikult ootan The Stranglersi diskoalbumit, see selleks.

Beth Ditto hääl on tumedam, võimsus on nüüd madalamates nootides ja see ehk erutabki veidi. Ülejäänud kompott on küll väidetavalt läbi immutatud punkideoloogiast, kuigi lõpp-produktis see välja ei kosta. Lugude ühtlane tammumine turvalistel popivetel ajab haigutama. «Involved’i» hihat’i-latakatele annaks küll 5 näppu, aga üldmulje on liiga kalkuleeriv ja klišeeliselt igav.

Niilo Leppik

Gossip
A Joyful Noise (Columbia)

Hinne 3
----------------
Estopunk

Kui pungi esimese laine harja kandev sõnum oli kaost kuulutada, siis ajad on muutunud. Destruktiivsuse asemele konstruktiivsust pakkuv Köömes loeb oma ajaloo alguseks aastat 2008. Esialgu kurseeriti garaaži ja andergraundürituste vahel, tõsisemalt hakati pihta alles möödunud suvel. Pelgalt seltskonna mõttes ja hobina alustatud musitseerimine neelab nüüd enamuse bändiliikmete põhitöövälisest ajast.

Köömes ei usu pungi surma, kuid ei pea end ka radikaalseteks anarhistideks. Sõnadest leiab paraja jao sarkasmi ja irooniat ning midagi jääb ka ridade vahele. Hoogne debüütalbum on omamoodi best-of, mille materjal pärineb ilmselgelt erinevatest arengufaasidest ning ajakihtidest.

Laheda lavaimagoga pundi laulja ja eestkõneleja, raadioeetrist tuntud Aleksander «Sass» Ots ja ka teised liikmed on juba kenas küpses meesterahvaeas mõistmaks, et pungile ei pea tingimata lähenema surmtõsiselt, kuid samas on nad piisavalt tõsiseltvõetavad ja usutavalt kompromissitud.

Margus Haav

Köömes
Kööga
(Elvis)

Hinne 4
---------------
Muusikakriitiku surm

Tema madratsi alt leiti tohutu hulk punkte, mis olid jäänud andmata plaatidele, mida muusikakriitik oma pika elu jooksul kuulanud ja arvustanud. Ta oli olnud erakordselt nõudlik: näiteks biitlite Seersant Pepperile oli kriitik andnud 3, Led Zeppelini IV-le 2, Pink Floydi «Ummagummale» 4, AC/DC «Back In Blackile» 5, Taaga «Ristile viletsuse teel» 2 punkti.

Muide, väljaanne, kus muusikakriitik töötas, hindas albumeid 10 punkti süsteemis. Muusikakriitiku naine rääkis peielauas, et kohe ei teagi, mida mehest järelejäänud punktidega teha. Järsku tahab mõni lahkunu kolleeg need endale võtta? Mul pole nendega midagi peale hakata, ütles kriitiku naine pisaraid pühkides. Aga mitte keegi ei tahtnud kadunukese punkte endale.

Vii need taaskasutuskeskusse või jaga vaestele ja kodututele, soovitasid kriitikud. Aga isegi vaesed kodutud ei vajanud Seersant Pepperist ülejäänud punkte. Lõpuks sattusid punktid prügimäele, punktide edasine saatus on teadmata. Olgu see lugu õpetuseks kõigile noortele muusikakriitikutele.

Mart Juur

Rage
21
(Nuclear Blast)

Hinne 5
-----------
Eliitunistused

Baltimore’i indiduo Beach House kolmas album «Teen Dream» (2010) osutus läbimurdeplaadiks. Parem produktsioon ja popilikum rõhuasetus tuli kasuks. «Bloom» jätkab sama rida. BH lihtsalt pole bänd, kelle eesmärk on pidevalt muutuda. Victoria Legrandi samethääl, Alex Scally vaoshoitud kitarr ja nende kombo-orelid on firmamärgid, kui asi pole katki, pole vaja parandusi.

Siiski on kõla vähem minimalistlik võrreldes «Devotioniga» (2008). Kostab erinevat sünti ja vahel ka klaverit. BH on valinud oma stiili rafineerimise ja paremat ei oskakski tahta. Unenäopopis on järjekindlus ja terviklus väärtused ning «Bloom» väärib otsast lõpuni kuulamist. Parema produktsiooni, atraktiivse saundi ja heade laulude najal (esile tõstaks palu «Hours» ja «Lazuli») on murtud edukalt unenäolise indipopi eliiti.

Erkki Hõbe

Beach House
Bloom
(Sub Pop)

Hinne 5
---------------
Bohoroki masin

Millenniumil looga «Bohemian Like You» laineid löönud, popkunstniku Andy Warholi järgi nime võtnud Portlandi bändi saab samastada Andy katsetuste ja püüetega, ning muusikas on suudetud kinnistada meeldejääv isikupära. Kuigi neid juba kümme aastat üheski maailma edetabelis ei kohta, müüvad nad tuuridel välja mitmetuhandelisi saale. Iga kord kui arvame, et eelnev album jäi viimaseks, muutuvad dändid ajaga paremaks nagu hea vein.

Viimatise väljalaske rõhk on karuses sarmis ja psühhedeelias ning on nende kõige gruuvim. Tugevad ideed on erilise vokaalita laulus «Alternative Power To The People», mille peale minimalistlik «Don’t Shoot She Cried» pakub palsamit rahunenud hingedele, see-eest Merle Travise «16 Tons» kaveri kindlapinnalisus ja jõuline väljenduslaad haarab enim kaasa. Plaat nagu sõiduk, millel sihti pole, aga sõitma kiputakse ometi.

Liisa Koppel

The Dandy Warhols
This Machine
(The End)

Hinne 5

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles