:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/21/16790840t1h2fba.jpg)
Täna 91 aastat tagasi elik 21. aprillil 1934 keelas Tartu 2. jaoskonna rahukohtunik Eestisse tuua Nõukogude Liidus ilmuvaid eestikeelseid propagandaajalehti Edasi ja Leegid ning ajakirja Klassivõitlus, meenutab Juku-Kalle Raid. Heidame pilgu peale, mis väljaanded need olid. Tekst neis oli väga kirev ja ajuvaba; Venemaa propaganda käekiri pole üldse muutunud. Kui see poleks nii arulagedalt loll, oleks ta lausa naljakas. Umbes samasugune on ka Vooglaiu tekst, kui ta süüdistab Eestit julgeolekukiriku kiusamises.
«Tööliste ajaleht» Edasi ilmus Peterburis elik toonases Leningradis aastatel 1917–1937 ning selle ülesandeks oli Nõukogude Liidus elavatele eestlastele selgeks teha, kui õudne on elu Eesti Vabariigis, kus rahvas «vireleb kodanluse ikke all».
Sama kuvandit kandis lisaks ka ajaleht Leegid ning ajakiri Klassivõitlus. Üldiselt peab märkima, et see kõik töötas ja sarnaneb üsna paljuski praegusele Venemaa propatehnikale. Kui sundida inimesed infosulgu ja korrata neile pidevalt välja mõeldud mantraid, kannab see vilja. Mulle meenutavad allpool tsiteeritavad tekstid nüüdseid pühavõitlejaid eesotsas Varro Vooglaiu ja Keskerakonnaga.
Vainode dünastia
Tehnika on muidugi erinev, aga nende väljaannete eesmärk oli hoida Nõukogude Liidus elavaid eestlasi oma infoväljas ning kujutada – nagu nüüdki – Eestit väikese tigeda natsiriigina.
Venemaal elab toonasest märksa vähem eestlasi, küll aga eksisteerib Eestiski neid, kes hea meelega Kremlist tulevat infot usuvad. Seepärast oleks ehk õpetlik vaadata, mida toona kirjutati. Üsna raske on vahet teha sajandivanuse kommunistide ja Venemaa praeguse leksika vahel.
Eesmärk oli hoida Nõukogude Liidus elavaid eestlasi oma infoväljas ning kujutada – nagu nüüdki – Eestit väikese tigeda natsiriigina.
Bolševike väljaande Edasi üks esimesi toimetajaid oli ENSV venestaja Karl Vaino isa Genrihh (Heinrich) Vaino (1889–1965). Genrihh oli kolinud Venemaale 1918. aastal, tema abikaasa Lidia Savi pere saabunud Siberisse 20. sajandi algul. Mõlemad olid tulihingelised kommunistid ja partei liikmed. Ajalehe Edasi toimetaja pojast Karl Vainost sai kommunistliku partei liige 1947. aastal.
/nginx/o/2025/04/21/16790883t1h925b.heic)
1960. aastal potsatas Karl EKP Keskkomitee sekretäri toolile ja tegeles seal tööstuse küsimustega, 26. juulil 1978 sai Vainost EKP Keskkomitee I sekretär; ta oli EKP Keskkomitee büroo liige ning alustas jõulist Eesti venestamist.
Karli poeg Anton Vaino elab Moskvas ja töötab Putini administratsiooni juhina.
Eesti tahab Venemaad «röövida»?
Omaette elamus on jälgida propagandistide toonast keelekasutust, lugege ise, ausalt, nagu öeldud, Euroopa ja Eesti aadressil tehtavad avaldused oleks sealt justkui otse maha viksitud.
Hans Pöögelmann kirjutas 1920ndal aastal ajakirjas Klassivõitlus: «Eesti ringkondades ei looda keegi rahule, kartusest Eesti töörahva revolutsioonilise võitluse ees.»
Ja põhjendab olukorda alljärgnevalt: «Eesti «iseseisvus» eitab sisemist rahu, sest kodanluse piiramata kurnamisvabadus põhjustab alatist rahulolematust töörahva hulkades» ning «iseseisev Eesti on lihtne mängukann liiduriikide poliitikajuhtide käes, on malevigur, mida liitlaste imperialismus omadel huvidel edasi-tagasi lükkab.»
«Kodanliku Eesti toonane välisminister otse õhutas Nõukogude Venemaa röövimist.»
Esimene asi, mis sarnaneb tänapäevaga, on kuvandi loomine, et Eesti tahab Venemaad «röövida». Pange tähele, mida Pöögelmann seletab: «Kodanliku Eesti toonane välisminister otse õhutas Nõukogude Venemaa röövimist.»
Ning põhjendab samas justkui endale vastu rääkides, et kommuniste ja Venemaad lihtsalt kardetakse. «Eesti «demokraatia» tarvitab kommunistide vastu kõige suuremat vägivalda sellepärast, et nad on kõige suuremad kodanluse vastased.» (Klassivõitlus 1923).
/nginx/o/2025/04/21/16790890t1hc1e3.heic)
Väikesed vastikud riigid tahavad Venemaad rünnata
Teine narratiiv kuulub samuti ka praegusesse Venemaa arsenali. Ja selleks on siiani levivad lood, kuidas väikesed tigedad natsiriigid ei taha muud kui sõda püha Venemaa vastu. Iseenesest võiks see olla ju täiesti jabur, isegi pilku kaardile viskamata, aga ometi hüppavad need süüdistused ka praegu esile.
Mingil kentsakal moel kuuleme me lugusid soovist Venemaad rünnata just Eesti, Läti, Leedu ja Poola kohta. Paiguti pannakse meiega samasse patta ka Soome.
«Siitpeale algas ka kodanliku Eesti aktiivne militariseerimine ja sõja ettevalmistamine Nõukogude Liidu vastu.»
Minevikku tagasi: näiteks 1930. aasta Klassivõitluses teab Pöögelmann pajatada: «Siitpeale algas ka kodanliku Eesti aktiivne militariseerimine ja sõja ettevalmistamine Nõukogude Liidu vastu.»
Kaitseliitu nimetab Pöögelman fašistlikuks organisatsiooniks, mis «peab olema teetasandajaks fašistliku diktatuuri kehtestamisele».
Narratiiv, et kogu lääs ei taha midagi muud kui kollektiivselt Venemaad hävitada, ei ole aeg üldse muutuda suutnud. Ja – nagu teada – töötab üsna kepsakalt.
Venemaa, demokraatlikem koht maamuna peal
Kui 1928. ja 1929. aastal tegid vastastikkuseid riigivisiite Eesti ja Rootsi poliitikud ning Eestit väisas ka Rootsi kunn, siis kommenteerib Hans Pöögelmann seda kõike Venemaal Klassivõitluses nii: «Kõik need külaskäigud on ainult üheks lüliks rahvusvahelise imperialismi poliitikas ja teenivad ainult ühte eesmärki: Inglismaa ja Prantsusmaa käsul viia tapalavale oma töörahvas võitluses Nõukogude Liidu vastu.»
/nginx/o/2025/04/21/16790911t1hd2ac.heic)
Piki päid ja jalgu saab ka luterlik kirik: «Kõikjal avaldas mõju kirik kui ustav tugi fašistliku režiimi kindlustamisele.»
«Nõukogude Liidu põhiseadus avab tee täielikule demokraatiale ja rahva võimule. Kodanlik maailm roiskub, aga sotsialistlik tugevneb.»
Nüüd on seda eriti vahva lugeda, mil Moskva patriarhaat õnnistab relvi ja palub jumalat, et nood relvad oleks tõhusad ukrainlasi tapma.
Venemaa pühaduses ja õigluses Eesti kommunistid ei kahtle, 1932. aasta Võitluses on kirjas: «Nõukogude Liidu põhiseadus avab tee täielikule demokraatiale ja rahva võimule. Kahe erineva konstitutsiooni põhijooned kõnelevad sellest, et kodanlik maailm pidevalt roiskub, aga sotsialistlik iga päevaga tugevneb.»
/nginx/o/2025/04/21/16790893t1h1675.heic)
«Jõuetu konna hüplemine»
Venemaal äsati nii eesti- kui venekeelses ajakirjanduses ka Eesti kultuurile, mis pidada olema «fašistliku diktatuuri tööriist».
Tsiteerime ajalehte Edasi: «Näitekirjanduses hakkas valitsema võimatu läägus, läiluseni ulatuv labasus, mõttelagedus ja üleüldse kõige haudamineva, elusalt mädaneva klassi meeleolud, mis valdasid nii vanu kui ka noori.»
«Eestis domineerib haiglane virisemine, müstitsism, rõvedus ja jõuetu konna hüplemine, mis ei vii mülkamättast kõrgemale.»
Eesti kirjanduses aga (samal ajal valmisid meie kirjanduse paljud tähtteosed, kirjutasid Tammsaare, Tuglas, Under jpm), et seal «domineerib haiglane virisemine, müstitsism, rõvedus ja jõuetu konna hüplemine, mis ei vii mülkamättast kõrgemale».
Kuidas omad omasid tapsid ja tapavad
Ajalehe Edasi viimane toimetaja (1935–1937) Otto Rästas oli Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu liige ning 1. detsembri riigipöördekatse korraldaja. Ta mõisteti 1938. aastal NSV Liidus toimunud ja Stalini organiseeritud eesti kommunistide vahelises poliitilises võimuvõitluses süüdi «nõukogudevastases tegevuses» ja lasti maha 27. jaanuaril 1938.
Hans Pöögelmann, veendunud stalinist, Venemaa ilmeksimatuse ning kommunismi jutlustaja, hukati samuti 1938. aastal
Need tüübid ei suutnud lihtsalt taibata, et ükskõik kui palju sa ka Moskva võimule kiidulaulu laulad, pannakse ikka sind ennast seina äärde.
Nii läks enam-vähem kõikide eestlastest kommunistidega, kes olid nõukogude võimule tulist truudust vandunud ning Eesti Vabariiki hasartselt mõnitanud, vaenanud ja hukka mõistnud. Need tüübid ei suutnud lihtsalt taibata, et ükskõik kui palju sa ka Moskva võimule kiidulaulu laulad, pannakse ikkagi sind ennast seina äärde.
Nii ei saa selle loogika jätkumisest aru ka paljud praegused poliitikud. Need, kes kaitsevad agressorriikide kodanike valimisõigust või arvavad (kas tõemeeli või mitte, ei oska öelda), et Moskva patriarhaat on usuühendus, mitte sõjaväe- ja julgeolekuüksus.