Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

ELU25 Juku-Kalle Raid: kuidas juubilar Mart Juur 20 aastat tagasi MOTOROLA V33 mobiiltelefoni testis

Copy
Mart Juure tõdemusel huumor pigem lepitab või rahustab inimesi, kui pinged on tekkimas.
Mart Juure tõdemusel huumor pigem lepitab või rahustab inimesi, kui pinged on tekkimas. Foto: Mati Määrits

NOORTEL MITTE LUGEDA! NUPUTELEFONIOHT! Armastatud kirjandusminister Mart Juur sai pühapäeval 60 aastaseks. Juku-Kalle Raidi arhiivist tuli sel puhul nagu havi käsul välja lugu, kuidas Mart 20 aastat tagasi üht veidrat mobiiltelefoni testis. MOTOROLA V33!

NB! Avaldatud koos Mart Juure kirjavigadega; ilmunud aastal 2004.

Olin seda aparaati vaevalt 2 minutit kasutanud, kui juba sain tigedaks nagu vapsik. Naahui te toodate telefone, mille nuppude vajutamiseks peavad sul olema peenikesed sõrmed nagu lapsel või naisterahval? Minu käed karedad on tööst, sõrmed jämedad justkui redelipulgad, kõigi normaalsete Eesti meeste sõrmed on sellised. Ainult siidikäppade ja tööpõlgurite nuudelnäpud suudavad hiiresitasuurustele klahvidele pihta saada. Aga mis teha, juba ammu tundub mulle, et moodsate patefonide valmistajad näevad oma toodete sihtgrupina just päevavargaid, kanaajudega naisi ja arutuid lapsi.

Telefon olgu ikka helistamiseks, äärmisel juhul ka tekstisõnumi saatmiseks.

Tule taevas appi, ma küsin seda ikka ja jälle, alati kui näen mõnd pildistavat, internetis ringitõmbavat ja helinatest ning logodest toituvat lolli agregaati – mis mõte on sellistel keerulistel, üleforsseeritud sisuga monstrumitel? Telefon olgu ikka helistamiseks, äärmisel juhul ka tekstisõnumi saatmiseks. Normaalne inimene käib internetis arvutiga ning teeb pilti fotoaparaadiga. Tegelikult ei viitsi ma üldse pilti teha – ei mäletagi, millal viimati?

MOTOROLA V33. Telefon, mis juubilar Mart Juurele palju mittehuvi pakkus
MOTOROLA V33. Telefon, mis juubilar Mart Juurele palju mittehuvi pakkus Foto: arhiiv

Näiteks film, mis mul fotoaparaadis hetkel sees on, sai sinna topitud kaks aastat tagasi ja sellestki on pool kasutamata. Kesse fotosid ikka vaadata jõuab, eriti digitaalseid? Kui mõnel peaks tulema hull mõte mulle mingeid telefoniga tehtud pilte saata, siis ma dileidin need silmapilk, raiskamata elektrit avamise peale. Foto olgu paberist, mustvalge ning tema koht on vanaema pildialbumis, raiuge see endale pähe.

Mitte kopka eest ei huvita, mis imelised funktsioonid ja muinasjutulised võimalused tal kõik on.

Aga kui nüüd Motorola kobaka juurde veel korraks tagasi tulla, siis ma ütlen: mitte kopka eest ei huvita, mis imelised funktsioonid ja muinasjutulised võimalused tal kõik on. Viitku, kes tahab, oma eluaega tema manuaali tutkimiseks, mina küll ei viitsi. Kusjuures Motorola kui asutuse vastu pole mul midagi. Aastaid tagasi oli ka minul üks Motorola – ja tuleb tunnistada, et see oli küll väga normaalne pill. Sai helistada ja sõnumeid saata. Klahvid olid suured ja mõnusad, ekraan selgestiloetav ja kogu krempel mahtus lahedasti taskusse, kadumata seejuures tasku sügavustesse ära. Okei, ma nüüd lähen ja vihastan veel korra V33 peale. Siis katsun oma SIM kaardi tema kõhust kätte saada ja panen selle tagasi oma vanasse armsasse Nokiasse.

*

PS. Lõpetuseks üks küsimus veel: misjaoks peab neid saadetud ja saadud tekstisõnumeid nii paljusid arhiveerida saama? Kellel neid vanu SMS-se õieti tarvis peaks minema?

Tagasi üles