Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Eesti kui õudne 5G süvariik, hiinlaste ja moblaoperaator Elisa jaoks

FOTO: Internet

Mõned päevad tagasi rääkis Eesti Elisa endine juht Sami Seppänen Postimehe nädala näona, kuidas ta tunneb end veidi solvatuna: ja teemaks on siin juhtum, mis Elisal ei võimaldatud Eestis Hiina tehnikale baseeruvat äri ehitada. Me räägime Huaweist ja 5G-st. Juku-Kalle Raid ütleb, et tegemist on kas ärilise künismi, padunaiivsuse või puhtlollusega. Hiina ei ole täna see koht, kuhu vähegi demokraatlik lääs suu ammuli vaatama peaks.

Niisiis. Sami Seppänen, mu vana tuttav (al. 1998), kurvastas ühtäkki, kuidas Elisa hakkas hiinlastega oma Huawei-asja ajama, arvestas Hiina partnerlusega, aga nüüd sõideti sellest üle. Seppänen väitis, et süvariik tegi. Kujutage ette, Eesti süvariik keeras nii turvalise ja normaalse bisnisi hiinlastega lörri. Elisa oli oma 5G mobiilivõrgu arendused Huawei seadmetele üles ehitanud, kui ühtäkki teatas Eesti riik, et Hiina ettevõtte seadmeid ei tohi kasutada. Eestis leidub terve hunnik inimesi, kes paaniliselt 5G-d kardavad, tegelikult aga võiks mõtiskleda hoopis selle üle, kust kõne all olev 5G tuleb.

Eestis leidub terve hunnik inimesi, kes paaniliselt 5G-d kardavad, tegelikult aga võiks mõtiskleda hoopis selle üle, kust kõne all olev 5G tuleb.

Hiina kombitsad

Seppäse reageering on tegelikult kui õppekaart lääne õnnetuvõitu rahvusvahelisest ärimaastikust, aga ka poliitikast – kui mõelda kas Hiina või Venemaa suunal. Aeg-ajalt tõstetakse äriringkondades ja sama lutti imevate poliitikute poolt üles kisa, kui Euroopa mingis vormis täiesti asja eest Hiinat umbusaldab. Või umbusaldab Ukraina piiridele vägesid kokku kühveldavat Venemaad.

Elisal võib olla kui kurb tahes, aga Hiina on vaieldamatult riik, kes sirutab oma kommunistlikule ideoloogiale põhinevaid kombitsaid kogu maailmas ning ei mängi absoluutselt sama reeglistiku järgi, mida me oma kultuuriruumis eeldaks. Kombitsaid sirutavad muidugi kõik, kes vähem, kes rohkem kahepalgeliselt, ent Hiina tahab osaleda malemängus, kus ta nuppude liigutamise asemel malelauaga partnereid peksab. Hiina üritab läänest üle sõita kodust kaasa võetud manual'iga, mitte isegi teeselda arusaamist muude riikide tõekspidamiste kohta.

Business as usual?

Kas ikka saab ajada business as usual'i riigiga, kes üritab poolt maailma kokku osta, kaitseb igal võimalusel katkematute rahavoogudega oma üliküünilisi seisukohti (mis on muidugi ainuõiged), tegeleb täiesti avalikult luuretegevusega kogu maailmas, isegi ei varja omi kasvavaid ambitsioone ning tahab sealjuures suhelda justkui «võrdsetel alustel».

Nii on ka Hiinaga. Ükskõik kui hillitsetult mingitel hetkedel ka muu maailmaga ei suheldaks, ikka on riigi tuum sama: diktatuur.

Sealjuures – kiusab siiani taga vähemusrahvaid; me ei pea rääkima vaid tiibetlastest või uiguuridest, vaid ka muudest väikerahvastest; ähvardab avalikult Taiwani sõjaga jne. Sõnaga – nõuab endale ühesuunalist teed, kus arvestataks tema huvidega, keeldudes mängima tegelikult üldse sama partiid, milles justkui jutu järgi osaleda tahab.

Tegelikult tuntud juured

Meenutame, et tänane Hiina riik sai praeguses mõttes valmis kommunistide võimuletulekuga 1949. aastal. Selle kentsaka koogi peakokaks oli Suur Tüürimees, esimees Mao, kelle vaimuvalgus – nagu kunagi kirjutas küüniliselt majandusgeograaf Hardo Aasmäe – paistis kaugele, metsade, merede ja mägede taha. Ja kui ei paistnud, siis süüdati hele tuli, et paistaks.

Lugu on justkui vanas vene anekdoodis, kus rase naine palub oma lapsevankrite tehases töötaval mehel tehasest osade kaupa lapsevanker kokku varastada. Kui laps on sündinud, pragab naine meest käpardlikkuse pärast. Nimelt kurtis mees, et paneb ta varastatud osi kokku, nagu oskab, aga ikka tuleb lapsevankri asemel välja Kalašnikovi automaat.

Nii on ka Hiinaga. Ükskõik kui hillitsetult mingitel hetkedel ka muu maailmaga ei suheldaks, ikka on riigi tuum sama: diktatuur. Noh, kui soovite, siis mitte ühe mehe diktatuur, aga ühe partei oma ikka. Meie lepatriinude jutt, kuidas «Hiina on muutunud», «Hiina pole enam kultuurirevolutsiooniaegne inimtapukombinaat», «Hiinaga saab normaalselt äriasju ajada», on lihtsalt jabur ning naiivne.

Oma paarkümmend aastat on Euroopa ja ka Eesti kohalikud Hiina sõbrad (loe: lobistid), suures tõenäosuses sealt korralikke materiaalseid hüvesid pälvivad poliitikud ning äriajajad, pajatanud meile, kuidas kohe hakkavad läbi Muuga sadama sõitma hiinlaste konteinerveod jms jama. Ajalugu näitab, et seda ei juhtu, küll aga kasutatakse naiivikute vaoshoidmiseks permanentseid lubadusi: me kohe asume asja kallale, aga teie seal ärge sekeldage selle dalai-laamaga, ärge torkige meie humanistlikku «ümberkasvatuspoliitikat» uiguuride kallal, lihtsalt olge küllaltki tasa, küll me enneolematu raha voolama sätime.

Nii tuli Puna-Hiinal raske südamega ise uiguure isalikult valitsema hakata ning Hiina ametlikke teateid lugedes on uiguurid õnnelikud.

Meeldetuletuseks, uiguuride eluala nimetatakse Hiinas «autonoomseks piirkonnaks». Pärast sõda prooviti seltsimees Stalini eestvõttel isegi mõnevõrra iseseisvat riigivõimu, mis Maole ei istunud. Stalin soovitas Ida-Turkestani valitsusel Mao juurde läbi rääkima minna, aga lennuk kukkus justnagu nimme ja kogemata kogu valitsusega alla. Seejärel ilmnes kohe, et uiguurid on nii arenemata, et uusi valitsuse liikmeid ei ole võimalik isegi sealt otsida mitte. Nii tuli Puna-Hiinal raske südamega ise uiguure isalikult valitsema hakata ning Hiina ametlikke teateid lugedes on uiguurid õnnelikud, otse loomulikult ei kiusa neid keegi, koonduslaagrid on lihtsalt intelligentsed ümberõppekohad, kus mahajäänud uiguuridele tutvustatakse sõbralikult planeedi ja inimliku Hiina tänast olemust.

Vaimustusest ohkivad lääne ärimehed

Tagasi 5G ja Huawei ning Elisa juurde. 1930ndatel aastatel käisid katkematu voona Stalini Venemaad ja Moskvat inspekteerimas vaimustunud lääne intellektuaalid. Stalini juures uisutasid ringi Bernhard Shaw, Lion Feuchtwanger jpt. Nende teoseid trükiti miljonilistes kogustes, vastutasuks kribasid nad lääne ajakirjades, kuidas Nõukogude Liit elab küll üle ehk karmimaid perioode, ent see toimub kõik kodanikkonna helge tuleviku huvides.

Tänapäeval sõidavad mööda Hiinat ja kohtuvad sealsete juhtidega vaimustusest ohkivad lääne ärimehed, aga paraku ka poliitikud.

Tänapäeval sõidavad mööda Hiinat ja kohtuvad sealsete juhtidega vaimustusest ohkivad lääne ärimehed, aga paraku ka lõastatud poliitikud.

Muuseas. Lenin kutsus sedasorti lääne ärimehi talle omase küünikaga «tummadeks»: nende rahadega võiks mida tahes üles ehitada, kuniks tuleb nende enese järjekord kolida ajaloo prügikasti. Koos oma demokraatia, oma riikide ning arusaamadega.

Ei midagi riigivaba

Hiina ei ole täna kindlasti ohutu partner. Ja need, kes väidavad tõsimeeli hiinlaste aetavast «riigivabast ärist», ei saa vist üldse aru sealse süsteemi põhiomadusest: seal ei ole mitte miski riigivaba. Mitte ainuski tehing. Ning siinkohal võib Elisale muidugi kaasa tunda, aga kokkuvõttes – mida vähem lääs Hiinaga pistmist peab, seda puhtam ja kuivem on meil olla tulevikus.