Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

ELU25 ⟩ Mart Laar: miks sattuvad Eestis võimu juurde inimesed, kelle häälesaak on kesine?

Riigikogu hoone istungite saal, arhitektid Eugen Habermann ja Herbert Johanson (1921-22)

FOTO: Martin Siplane

EESTI VALIMISSÜSTEEMI JUURED: Kahed valimised on möödas. Paigutati ära kohalikud ässad ning president. Aga. Parlamendivalimised sõidavad samuti otsa, niisiis tänase Eesti valimisseadus tekitab pidevalt küsimusi: mismoodi see asi ikkagi käib, et vähem hääli saanud sellid sattuvad parlamenti ja neist populaarsemad mitte. Mart Laar tähendab üles mõned mälestused Eesti valimisseaduse sünnist ja seda mõjutanud asjaoludest. Ja nüüd vaatame ka otsa «süüdlasele», mille nimi on D'Hondti jagaja.

Eesti valimisseaduse sünd on tegelikult õige pikk ja ulatub aega, mil valimisseadust õieti vaja polnudki. Juba Eesti Muinsuskaitse Seltsi sünni ajal peeti maha mitmed põhimõttelised vaidlused, mis juhatasid sisse paljud hilisemad arutelud. Kõigi nende vaidluste taustaks oli Eesti ajalugu ehk esimene iseseisvusperiood. Tollases Eesti Muinsuskaitse Seltsis said kokku paljud inimesed, kes hiljem jagunesid erinevate erakondade vahel.

Esimesed vaidlused varajaste hommikutundideni

Nii kujutas muinsuskaitseselts endast omamoodi ettevalmistavat arutelufoorumit. Arutati Eesti ajaloo üle, selle üle, kuidas iseseisev riik loodi ning kuidas see nii kurvalt lõppes. Täpsemalt, otsiti ideid, kuidas seda kurba lõppu vältida juhul, kui õnnestub iseseisvus taastada. Niisiis hakati tegelema uue valimisseaduse põhimõtetega ja kuigi Eesti Muinsuskaitse Seltsil endal neid vaidlusi vaja ei läinud oli see hea ettevalmistus Eestile edaspidiseks.

Istusime ministeeriumi Karja tänava poolses tiivas, vaidlesime ja hääletasime kuni varaste hommikutundideni välja.

Peamised otsused olid aga sellised, mis jäid kestma ka Põhiseaduse Assamblees, sest vaidlejad olid ju samad – ühelt poolt Illar Hallaste ja teiselt poolt Peet Kask. Ega rohkem eksperte Eestis tollal polnudki. Hallaste oli tutvunud saksa valimisseadustega, Kask aga tuttav Rein Taagepera ja tema valimisteooriatega. Esimene põhimõtteline vaidlus peeti maha teemal, kas uus Eesti valimisseadus peab lähtuma 1938. aasta Konstantin Pätsi ajast või olema teistsugune.

Arutelud selle üle peeti peamiselt 1987. aasta suvel Kultuuriministeeriumis teaduslik-metoodilises nõukogus, mis oli muinsuskaitseseltsi üks peamisi alusepanijaid. Istusime ministeeriumi Karja tänava poolses tiivas, vaidlesime ja hääletasime kuni varaste hommikutundideni välja, ikka ühe või kahe häälega sinna- või tännapoole. Peamine argument oli ajalugu, et ei läheks nii nagu 1939.–40. aastal.

Kuidas majoritaarne süsteem napilt maha hääletati

Esimene suur otsus oligi, et loobuti 1938. aasta valimisseadusega kehtestatud majoritaarsuse põhimõttest. Seda vaatepunkti pooldasid nii pragmaatilist mõttelaadi pooldavad tegelased kui ka teoreetikud-idealistid. Pragmaatikud leidsid, et majoritaarne valimissüsteem tooks Eestis võimule endised kommunistid ja kolhoosiesimehed, kuna parteid on nõrgad ning majoritaarne süsteem suunab inimesi hääletama nägude järgi. Selle vältimiseks tuli majoritaarsest süsteemist loobuda, kuigi just see annab inimese häälele suurema kaalu ehk valituks osutuvad need, keda tõesti valitakse.

Teoreetikud-idealistid leidsid, et majoritaarne süsteem on vale ja ebademokraatlik ega võimalda vähemusel üldse mingit arvamust avaldada. Nemad seostasid seda süsteemi tugevalt Pätsi totalitaarse korraga ja olid sellele põhimõtteliselt vastu. Kuigi hääletusel hääletati majoritaarne süsteem napilt maha, leidsid mõlemad pooled siiski üksteist ning tegutsesid kõigis järgnevates esinduskogudes majoritaarse süsteemi läbikukutamisel siiski ühiselt.

Teiseks vaidluspunktiks oli küsimus, kuidas moodustada tulevikus Eestile tugevat ning püsivat valitsust ning vältida omaaegses vabariigis olnud vaidlemist ja lehmakauplemist. See tundus piisavalt kohutava ning hirmutavana ning selleks, et iseseisvus püsiks, tuli seda vältida. Kui esimese iseseisvusperioodi ajal kestis lühem valitsus vaid paar päeva ning valitsuse moodustamisele võis kuluda pea pool aastat lehmakauplemist, siis polnud see just meeldiv perspektiiv.

Kui esimese iseseisvusperioodi ajal kestis lühem valitsus vaid paar päeva ning valitsuse moodustamisele võis kuluda pea pool aastat lehmakauplemist, siis polnud see just meeldiv perspektiiv.

Kolmas küsimus oli, kuidas suurendada Riigikogu stabiilsust ning mitte lasta tal liigselt killustuda ja langeda isikutevastase võitluse tasemele seal, kuis peaks vaidlema ideed ja põhimõtete üle.

Seadus Riigikogu valimiseks 1992

Nendele ajaloolistele argumentidele lisandusid 1991.–92. aastal esimesed kogemused Ida- ja Kesk-Euroopa üleminekuriikidest, mida minevikus kummitasid samad probleemid ja mis riikide vabanedes uuesti korduma kippusid.

See oli olukord, kus 1992. aastal hakati kirjutama seadust Riigikogu uue koosseisu valimiseks. Peamiselt langes see Illar Hallastele, kes oli juba varem sama teemaga tegelenud. Istusime Hallastega Saksamaal Kielis mingil seminaril peenes hotellis ja kirjutasime kahekesi seadust ehk täpsemalt öeldes Hallaste kirjutas ning mina õiendasin. Hallaste oli põhjalikult konsulteerinud nii sakslaste kui ka Taageperaga ning oma variandi vähemalt välja töötanud.

Kui majoritaarsest süsteemist loobumine oli juba varem otsustatud, siis teised suuremad otsused seisid alles ees.

D'Hondti kordaja

Esiteks tõi Hallaste sisse d'Hondti kordaja, mis tagas selle, et valimiste võitja sai endale lisahääli, mis lõi paremad eeldused valitsuse moodustamiseks. Kui me seadust kirjutasime, siis polnud meil küll arvamust, et just meie valimised võidaksime. Siis oli see lihtsalt põhimõte. Hiljem tuli see meile aga poliitiliselt tublisti kasuks. Ilma d'Hondti kordajata poleks Isamaa 1992. aastal oma valitsust kokku saanud. Eesti ajalugu võinuks sel juhul minna hoopis teist rada.

Teiseks suureks otsuseks, mille Hallaste välja pakkus, oli valimiskünnise kehtestamise idee. Maailmas on olnud ka suuremaid künniseid kui 5 protsenti, kuid meil jäädi siiski 5 protsendi juurde ehk otsustati, et sellest vähem hääli saanud nimekirjad parlamenti ei pääse ja nende hääled lähevad kaotsi.

Omal ajal kippusid ka nüüd vabanevates Kesk- ja Ida-Euroopa riikides parlamenti pääsema igasugused kummalised seltskonnad, nagu Õllesõprade Partei Poolas või Kuningriiklased Eestis.

Selle põhimõtte oli Hallaste sisse toonud Saksamaa eeskujul. Hiljem on paljud Ida- ja Kesk-Euroopa riigid selle kasutusele võtnud, sest samal kombel nagu iseseisvas Eestis omal ajal kippusid ka nüüd vabanevates Kesk- ja Ida-Euroopa riikides parlamenti pääsema igasugused kummalised seltskonnad, nagu Õllesõprade Partei Poolas või Kuningriiklased Eestis. Tihtipeale oli tegemist mõnusate naljahammastega, kes aga oluliselt killustasid poliitilist pilti ning ei lasknud teha põhimõttelisi ja suuri otsuseid. Nende erahuvide rahuldamiseks kulus mitmel maal palju energiat ning ressursse. Suund tugevate parteide moodustamiseks oli samuti Saksamaalt pärit ning kahtlematult aitas valimiskünnise kehtestamine sellele kaasa, sest väikeparteidel ei jäänud muud üle kui ühineda ja tugevamad parteid moodustada, et parlamenti pääseda.

Erakondlike nimekirjade eelistamine

Kolmandaks põhimõtteks oli erakondlike nimekirjade eelistamine, sest paljud head ja tublid töötegijad ei olnud väga tugevad kampaaniameistrid, kes oleks valimistel palju hääli püüdnud. Nende ainus võimalus parlamenti pääsemiseks oli kõrge koht erakonna nimekirjas. Tihti osutusid aga just sellised mehed suurimateks töötegijateks, kelleta parlamendi tööd ette ei kujutakski. Mart Nutti ei oleks me muidu võib-olla parlamendis näinudki, kui ta poleks sinna partei nimekirja kaudu saanud.

Lisaks tõstis erakondade eelistamine vastutust poliitika ja oma tegevuse ees. Enam polnud võimalik, et valimistele läheks võistlema samad inimesed uue nimekirjaga, lootuses, et valijad nende varasemad tegematajätmise või sigadused unustavad.

Kuigi valimisseaduses on tänaseks toimunud muudatusi – d’Hondti kordaja mõju on vähendatud, erakondade nimekirjade mõju on vahepeal esmalt suurenenud ning viimase kümne aasta jooksul on jälle toimunud tagasiminek süsteemi poole, mis rohkem üksikisiku hääle kaalu arvestab – on põhimõtted jäänud vähemalt aastani 2013 samaks, mis taasiseseisvumise alguses sai paika pandud.