ELU25 ⟩ Ahto Muld: rahvakangelased, patoloogilised värdjad. Robin Hoodi näitel

Taron Egerton filmis «Robin Hood» (Robin Hood, 2018)

FOTO: Filmikaader

NAD RÖÖVIVAD SU PALJAKS JA LÖÖVAD MAHA! KesKusi kultuurikriitik Ahto Muld avastas, et kordustrükina on uuesti lettidele paisatud lastele mõeldud rumalavõitu teos Robin Hoodist, persevestist ja röövlinäost. Kes on kõikide ajastute rahvakangelased? Ohtlikud tõprad, ei muud.

Howard Pyle «Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused» Tänapäev 2021. Inglise keelest Joel Sang, 384 lk. Žanr: Freakshow riigimetsas. 

Kõik vägivaldsed värdjad on kasvava noorsoo seas alati populaarsed olnud, paratamatu tõsiasi. Lapsed on padulollid, küllaltki sadistlikud ning nõus alati kellelgi pea ja aju maakiviga sisse viskama, nagu juhtus lugupeetud Põssaga William Goldingi «Kärbeste jumalas». Katsuge leida vastikute laste isiklikust ühiskondlikust edetabelist mõni tark prill, kes mõmiseks võõrsõnu ja kirjutaks sitaga seinale senitundmatuid füüsikavalemaid ja kellest ühiskonnale hiljem ka mingit kasu oleks – lootusetu üritus! Lapsed äsavad targale prillile ketsiga üle lõusta ning lähevad mängima.

Igal ajastul küll veidi erinevaid mänge, aga kogu see ajaviide on sama vitsaga löödud. Mis seal vahet, kas mängid nelja tankisti või koera, Ilja Murometsa, Röövel Ööbikut või Tšapajevit, verist batka Mahnot või lollpeast vibusportlast Robin Hoodi. Kõik nad on sama perverse kultuuriskene järeltulijad, kõik nad on kusagil olemas olnud ja kõike neid heroiseeritakse, kuni maamunal aeleb kasvõi üksainus mängurelvast kiima läinud poisinolk.

Robin Hood on eriti lame sell, oma «lõbusate semudega» kusagil metsas sambla ja jänesesita sees elades ja toorest hirvepeenist haugates tekitab ta endast pildi, millest isegi ökopiidritel süda läikima hakkab.

3

Robin Hood on eriti lame sell, oma «lõbusate semudega» kusagil metsas sambla ja jänesesita sees elades ja toorest hirvepeenist haugates tekitab ta endast pildi, millest isegi ökopiidritel süda läikima hakkab. Selline tegelane, kes jääb justkui mälumata leib rahvale suhu ringlema, kujutab endast peaaegu alati brutaalset debiilikut, kes ei oska mitte ainult et käituda, vaid kel on raskusi ka eneseväljenduse ja isegi ühe mõtte loogilise lõpuni mõtlemisega.

Keskmist rahvakangelast meenutab edukalt ukrainlaste hälvik batka Mahno, vahet muidugi pole, kõik nad on sarnased. Kaupmees Tupikov, kelle juures väike põrsanägu Mahno teenis, rääkis: «See poiss oli täielik tõhk – vaikiv, kinnine, oma erakordselt kiirgavaist silmadest kõiki süngelt ja pahatahtlikult jõllitav. Ühtmoodi tigedalt suhtus ta nii peremehesse kui ostjasse. Kolme kuu jooksul tagusin ma ta selga ja pähe puruks ilma igasuguse tuluta ligi 40 arssinapuud...» Mahno sõdis kõikide poolel ja vastu: kakles punaste, valgete, roheliste ja mustadega ning – nagu Sherwoodi laane meestolvanidki – nägi oma kambaga välja justkui purjus kukkede paraad: nende papaahasid katsid lindid ja suled, neile kõlbas kõik, naiste seelikuist alusrõivaste või sõjaväesaabasteni välja.

Robin Hoodi homod tõmbasid jalga ajastutruud sukkpüksid ning kaaberdasid kireva kambana mööda kuninga metsatukkasid, kus nad moodustasid mingi täiesti ajulageda ja mõttevaba lakku täis karnevaliseltskonna. Robin Hoodi jõuku kuuluvad tolvanid röökisid päevad otsa, viskasid nalja ning kolkisid üksteist mõõkadega. Täiesti haige ajaviide, justnagu viibiks pidevalt kehalise kasvatuse tunnis.

Sealjuures kordub tüüpilistes kangelasjoigudes klauslel: kogu kraam olla pärast vaestele jaotatud. Sittagi. Maarahvas oli loll nagu vankrimääre, uskus ja pläägutas kaasa ükskõik mis väljamõeldisele.

3

Kõik rahvakangelased on niisiis nürid, nagu me nägime. Võta näiteks Kalevipoeg, kelle totrus ulatub lausa legendaarsete mõõtmeteni või põrutada saanud väepealik Tšapajev, kes arvas teises maailmasõjas täiesti siiralt, et sakslaste tankiarmee vastu oleks kõige targem minna rünnakule kartmatu ratsaväega.

Robin Hoodi legendid on selles lasteraamatus muidugi märksa leebemaks kirjutatud, kui neid räägiti 14.–15. sajandil. Sel ajal ei tundnud Sherwoodi laante elajaloomad mingeid piire: maha koksati kõik, kes ette jäid, kõigile keerati taha, kes kätte saadi ning paljaks rööviti samuti iga ettejuhtuv riigialam. Sealjuures – paneme tähele! – neis tüüpilistes kangelasjoigudes igikorduva klausliga: kogu kraam olla pärast vaestele jaotatud. Sittagi. Maarahvas oli loll nagu vankrimääre, uskus ja pläägutas kaasa ükskõik mis väljamõeldisele. Hood kui ajalooline isik ei kujutanud endast mitte midagi muud kui tavalist sarimõrvarit ning paadunud pätti. Talupoegade vaimuhämarus lubas neil aga peerulaskmise ja liisunud õlle lonksamise vahel ajada igasugust seniolematut mulli. Sama hästi võiks mingi suvaline poeröövlist tatt – ütleme, et ta nimi on väike Vova – hakata politseile seletama, et pani Prismast tuuri pudeli viskit, lõhnaõli ja pulgajäätise ainult seepärast, et tahtis seda kõike jagada oma vaese pinginaabri Feliksiga, kes on nunnu kui kirikurott ja seetõttu äärmiselt õilis.

Nii ilmselt ei saagi eriti midagi parata, et lollid lapsed vehivad ka tulevikus puumõõkadega; see on sama hea, kui kirjutada eepos RMK juhatuse koosoleku poolt läbi viidud seltskonnamängudest riigimetsas.