FILMISTSEEN ⟩ Nutta või naerda? Netflixi vallutanud komöödia irvitab jõuluromantika üle

Liina Suvi Ristoja
, Spektri toimetaja
Copy
«Love Hard»
«Love Hard» Foto: Netflix

Kui komöödia «Love Hard» Netflixis maandus, olid puldiprofid juba jõulumeeleoluks valmis. Küll aga ei saanud miski neid ette valmistada selleks, mis neid filmis pühaderomantika asemel ees ootas.

Juba neljandat nädalat Netflixi globaalses esikümnes püsinud filmi on voogedastusplatvormi enda andmetel vaadatud juba ligemale 10 miljonit tundi. Pühadekomöödia on vastu pidanud nii Netflixi aasta ühe suurima hiti «Red Notice» kui ka armastatud «Kruudide» ja värskemate jõulufilmide tulekule.

Miski selles filmis võlub publikut, kriitikuid aga mitte: Rotten Tomatoes portaalis on filmi hinne lausa 93%, samas kui asjatundjate hinnang küündib vaevu 50ni. «Ameerika romantilistest komöödiatest on saanud zombi-žanr,» tulistab IndieWire'i kriitik filmi pihta. Nii mõnigi tunnistab, et «Love Hard» on täpselt see, mida žanr ette näeb – ei rohkem ega vähem.

Filmi vaadates on selge, et enamat see olla ei üritagi, vaid püüab omal äraspidisel moel pigem olla eneseirooniline. Küsimus «kas on või ei ole?» on ka kogu filmist läbi jooksev eksistentsiaalne küsimus, mis pealkirjaski peegeldub: sarja tegelased vaidlevad muudkui, kas «Visa hing» («Die Hard») ikka on jõulufilm ei ole. Nii näib ka film ise enda kohta küsivat: kas ma olen romantiline pühadekomöödia või mitte? Bruce Willise märulisaaga jõulufilmi staatuse küsimus on popkultuuris pinnal olnud juba mitmeid aastaid ning vastust on otsitud ennekõike vormist.

Analoogiliselt on ka «Love Hard» vormi poolest romantiline pühadekomöödia, kuigi sisuliselt teeb see kõik endast oleneva, et vastupidist tunnet tekitada. Küllap siin see konks, mis kriitikutest kipub mööda minema, ongi – ju oligi eesmärgiks naeruväärne ja eemaletõukav naerutaja, et pidada sammu nutipõlvkonna eneseteadliku huumorisoonega, mis vaatleb sedasorti filmilikke klišeesid iseenesestmõistetava üleolekuga. Puhas kiirtarbimiseks mõeldud meelelahutus kergelt irvitava metasähvatusega.

Vihjeid, et filmi kindlasti tõsiselt võtta ei tohiks, leiab otsast otsani – alates ärritavalt ebaloogilistest sündmustest kuni ilmselgelt meelega publikut piinlikkusest vingerdama paneva lõpplahenduseni välja. Eriliselt reetlikuks osutub aga «austusavaldus» varaste 2000ndate viletsale proteesihuumorile nagu «Suure mamma maja» või «Valged tibid», mida võis näha stseenis, kus peategelane võrgutavalt karaoket lauldes allergiahoo saab. 

Stseeni on Netflix ka tasuta netti vaatamiseks üles riputanud:

Millest film aga üldse räägib? Peategelaseks on naisteajakirjas töötav reporter (veel üks reetlik klišee!), kelle leivanumbriks on vahendada oma meeleheitel lugejatele kahjurõõmustavaid lugusid oma luhtunud armuelust. Kui naine satub kohtinguäpis pealtnäha ideaalse mehe otsa ja otsustab talle pühade paiku üllatusvisiidi teha, leiab ta mehise hurmuri asemel eest aga valeliku nohiku. Kui juba mindud sai, nõustub ta hea artikli nimel jääma ning petisega suhet teesklema, vastutasuks abi eest tolle sõbra võrgutamisel, kelle piltidesse naine armus. Rohkem polegi vist vaja lisada. Kui, siis ainult seda, et tõeline jõuluromantika siiski surnud veel ei ole ning õrnatundelisem vaataja leiab Netflixist detsembris ka tõupuhast pühadekitši – nagu näiteks ka Eesti publiku seas menukas «A Castle For Christmas».

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles