ELU25 ⟩ Igor Gräzin: nässukeeratud haldusreform ehk kes keeras?

Haldusreform on Eesti jaotuse täiega pekki keeranud, vaadata tuleks hoopis kihelkondlikku süsteemi.

FOTO: Internet

ABITUD KESKUSED: Igor Gräzin väidab, et teab täpselt, kes haldusreformi pekki keeras, aga põnevuse pärast ütleb nimed alles poole loo peal.

Algatuseks nimetan ma need, kes õige haldusreformi peale mõtlesid, sellest rääkisid ja keda ei kuulatud. Kusjuures praeguse reformi tegijad lihtsalt kasutasid küüniliselt ära selle, et õige reformi võimalikud isad olid läinud hauda – kes palju varem ja kes üsna hiljuti.

Need õiged haldusreformist mõtlejad olid Lennart Meri ja Hardo Aasmäe.

16

Need õiged haldusreformist mõtlejad olid Lennart Meri ja Hardo Aasmäe. Ja esimesed eestlased, kes olid seni viimase haldusreformi toetajad-poliitikud olid Käsu Hans (Puhjas) ja Ignatsi Jaak (Kambjas) 17.-18. sajandi vahetusel. Kaasaegse, Reformierakonna poolt küüniliselt läbi viidud haldusreformi ajalooline paradoks on selles, et just Jaagu ja Hansu koduvaldades teostati nüüdne reform kõige kangema julmusega. Kambjaga liideti Ülenurme olukorras, kus kumbki liitmist ei tahtnud ja kaks inimlikku tragöödiat olid need, et Ivar Tedremaa kaotas valla, mida ta oli juhtinud 30 aastat, ja Aivar Aleksejev samal kombel Ülenurme, kus üks osaline abivallavanem Haljand Kaasik olles väljamõeldud kriminaalasjas õigeks mõistetud, suri vaid kolm päeva pärast otsuse langemist. Teine tähtis vald Puhja (Käsu Hansu elupaik), kaotas oma iseseisvuse liitmise teel Elvaga, mis, muide, on siiski linn. Nii Jaak kui ka Hans käisid Rootsi kuninga vastuvõtul näitamaks oma lugemise ja kirjutamise oskust, mida ükski tänane vallavanem teha ei saa – lugeda ja kirjutada nad oskavad, aga Rootsi kuninga juurde ei pääse.

Kahte moodi vedamisest

Seda, et uued ühendatud vallad on enamikul juhtudest mittetoimivad ja mittehallatavad üksused, võivad kinnitada sajad oma elu kaotanud omavalitsusüksused, kes nüüd – kes kuidas – üritavad oma omavalitsuslikkust kuidagi endisel viisil taastada. Jällegi elu paradoks – reformi väljamõtlejad on tänini elu ja tervise juures ning väga heade kohtade peal (linnapeade, eurosaadikute ja tähtsate ühiskondlike liitude juhtidena). Parim näide sellest, kuidas reformieelne ja eeskujulik omavalitsemine käis on tänini alles olev Muhu vald, mis säilitas oma iseseisvuse saarelise erandina. Mõni ime siis, et Muhumaa on Eesti parim omavalitsus (Viimsist eespool) ja vastupidi – Saaremaa suure ühendvallana on alles taga.

Seda, et uued ühendatud vallad on enamikul juhtudest mittetoimivad ja mittehallatavad üksused, võivad kinnitada sajad oma elu kaotanud omavalitsusüksused.

16

Muhumaal jäi nimelt kõik nii nagu oli. Ajal, kui paljudes Eestimaa paikades on mure sellepärast, et rahvast jääb vähemaks on Muhus vastupidine probleem – lapsi tuleb aina juurde nii, et lasteaiast enam ei jätku – tuleb uus juurde ehitada. Muhul vedas kahte moodi – esiteks, et ta on saar ja teistmoodi sellega, et muhulased on kange rahvas ega lase endale liiga teha. Muhu pani kinni Sõnajalgade traditsiooniliselt totaka tuulikute projekti ja on täna mobiliseerinud end võimaliku Saaremaa silla ehituse vastu. Kusjuures seda silla-projekti nimetatakse millegipärast Saaremaa sillaks, kuigi tema ots tuleks maha Muhus. Noh, mõni ime siis, et Muhumaa vallavanem Raido Liitmäe on vallavanem üle 10 aasta, saanud presidendilt ordeni ja korjanud suurimad hääled – tema sai 295 häält ja mina – tulles teisele kohale – 67.

Tagasijaotamise mõte

Aga ega saarlasedki enam end Tallinna alamatena tunda taha. Saarlased on teadagi üldse kanged olema progressiivsed nii halvas (Viktor Kingissepp) kui ka heas (muhulane Ivo Linna on pärit Saaremaalt, aga siit on ka Juhan Smuul, Katrin Pauts jpt).

Neil kuudel on saarlased algatanud kogukondliku liikumise Saaremaa ühendatud valla tagasijaotamise kihelkondadeks – praegu siis Sõrve, Kesk, Ida ja Lääne kihelkonnaks. Suur idee on jumalast õige: nimetatud regioonid omavad omatmoodi iseseisvust, saavad omadega nähtavasti hakkama ja, mis veel oluline, jätavad Kuressaare olema isepäi. Kuressaare on ju Eesti ilusamaid ja jõukamaid linnu, omab väga toredat äärelinnastut, mille taolist pole üle terve Eesti (Viimsi jääb selgelt maha) ja tal pole mingit vajadust tegeleda üle-Saare asjadega.

Kuressaare ja ülejäänud Saaremaa on kaks sõbralikku ent erinevat asja. Muul Saaremaal on omad pealinnad.

16

Kuressaare ja ülejäänud Saaremaa on kaks sõbralikku ent erinevat asja. Muul Saaremaal on omad pealinnad – Leisi ja Orissaare, mis on koduks "Island Soundile", mida Muhu rahvas ülevee tuleva tümpsu pärast ei armasta, aga mis sa teed – 4 päeva ja ööd aastas tuleb ära kannatada. Ja Saaremaa ooperipäevade aura pole Saaremaa, vaid puhtalt Kuressaare oma. Meie võimsaim bass Ain Anger on sündinud Kihelkonnal.

Ainult Tallinna huvid

Niisiis, ma ei pea tõestama seda, et nüüdne haldusreform keeras Eestimaa hukka. Piisab, kui käin oma kunagises valimisringkonnas Jõgeva-Tartumaal. Vara vald, endine külanõukogu, oli omal ajal suvaliselt kokku pandud muuhulgas kahest maa-üksusest (tegelikult on neid rohkem – Pala, Kallaste jt.) – Varast ja Peipsiäärest (Varnja, Kolkja, Kallaste) mis ühe valla koosseisus olid enam-vähem tasakaalus ka keeleliselt ja rahvuslikult. Kohanimedki olid kakskeelsed – Varnja=Voronja ja Kolkja=Koliki ja Kallaste linn hoopis Krasnõje Gorõ. Aga nüüd, selle asemel, et eesti-poolne Vara liita Tartu maakonna ja Maarja-Magdaleena kihelkonna külge, kuhu ta kihelkondlikult kuulus, ühendati see venekeelse Peipsiveerega, mis on ka vene rahvuse ja vanausu kant. Tulemuseks oli see, et kadus eestikeelne omavalitsus ja kõik kokku liikus Alatskivi alla.

Niisiis, ma ei pea tõestama seda, et nüüdne haldusreform keeras Eestimaa hukka. Piisab, kui käin oma kunagises valimisringkonnas Jõgeva-Tartumaal.

16

Aga mis ma seletan: need, kes lugenud Vahur Afanasjevi „Serafimat ja Bogdani“ saavad isegi aru. Situatsioon on totter mitmeti – venekeelset Peipsiääret juhitakse vene keeles eestikeelsest vallakeskusest Alatskivist. Ja eestikeelseid Vara ja Alatskivi – vene keeles. Mingit vähematki võitu pole saanud ükski osapool. Kui veel arvestada asjaolu, et sisuliselt kaotati ajalooline Kodavere (milles kirjutas proosat Juhan Smuul – meenutage tema kuulsat juttu „Peipsi pääl“, mis on kirjutatud Kodavere murdes).

Nüüd, kus haldusreform on äbarikuna ära tehtud, on käivitunud paratamatu protsess – provintsi ja küla-elu väljasuremine. Kui uute valdade sisse pole jäänud mõnd üksikut tugevat asundust nagu Puhja ja Ülenurme Elvasse ja Kambjale, siis ülejäänu hääbub senisest kiiremini. Kaovad väikekoolid, kauplused, külaseltsid… Millede rahastamine peaks olema puhtalt kohalik mure.

Võtame näite Haridusministeeriumi alt ja üldsegi mitte seoses kohvimasinaga. Kõrgkoolid peaksid olema autonoomsed, s.t. ilma mistahes välise juhtimiseta ja põhi- ja muud koolid – omavalitsuste hallata, mis aga pole võimalik, kui omavalitsused sisuliselt likvideeritakse.

See viimane haldusreform jättis tegemata ühe Eesti seisukohalt olulise ja otsustava joonetõmbamise – Eestimaa ja Liivimaa piiritlemise. Kogu haldusreform lähtus ainuüksi Tallinna huvidest. Kas majanduslikus plaanis, näit Helsingi tunneli idee, mida ülejäänud Eestil vaja pole, Rail Baltic, mille trass läheb Kesk- ja Lõuna-Eestist täiesti mööda, lennutranspordi (Nordica) pidamine Tallinna huvides jne. (Kesk-Eestile on vaja kiirühendust Riia lennujaama, mis lendab Euroopasse.) Samas pole reform teinud midagi selleks, et ühendada Lõuna-Eesti, s.t. Liivimaa oma loomuliku keskusega – Riiaga.

Täpsemalt Muhu töötavast näitest

Isegi reformi ennast tehti nii, et tegijatel oleks mugav Tallinnas istuda. Valla suuruse jabur kriteerium – olgu seal just 5000 inimest (miks mitte 4999 või 5001?) sundis valdu tegema sama jaburaid käike oma elanikkonna suurendamiseks: küll kingituste, küll loteriidega neile, kes olid nõus end (ajutiselt) valda sisse kirjutama.

Põgus pilk Eesti kaardile

Väga põgus pilt Eesti kaardile, mida reformijad ei viitsinud teha näitab meile kihelkondade keskusi ja nendest igasse suunda päikesekiirtena igasse kanti minevaid teid. Kihelkond oli geograafiline üksus moodustatuna selliselt, et sinna sai talumees igal pühapäeval kirikusse tulla.

Meenutame kasvõi Lutsu „Kevadet“, kus lapsed käisid Palamuse kihelkonnakoolis, kus oli kirik, apteek, saksapoiste kool (kust poisid kaklemas käisid) rätsepmeister Kiire töötuba, veski ja kõrts.

16

Kuigi Orissaare on Muhu-Liivale üsna lähedal, 11 kilomeetrit, pole ta ometi Muhu kihelkonda kuuluv, sest talvisel ajal, veel enne Väikese Väina valmimist ei pääsenud sealt ülemere tulema muidu kui uisuga (eriline paat). Seega siis on kihelkond traditsiooniline üksus, kus keskuses olid kõik eluks vajalikud halduslikud asjad kirikust alates ja kõrtsiga lõpetades.

Meenutame kasvõi Lutsu „Kevadet“, kus lapsed käisid Palamuse kihelkonnakoolis, kus oli kirik, apteek, saksapoiste kool (kust poisid kaklemas käisid) rätsepmeister Kiire töötuba, veski (kus Lible lubas jõe tagurpidi jooksma panna) ja kõrts (seda siis Lutsu mälestustes). Ma mõtlen, et tänastest valdadest poleks Lutsul enam midagi kirjutada ja Vahur Afanasjev oli viimane.

Kes siis tegi?

Tänase haldusreformi eestvedaja oli peaminister Andrus Ansip – ilma erilise regionaalse tajuta, nüüd – europarlamendi saadik. Reformi läbiviija oli Arto Aas (tööandjate liidu juht) ja tema abiliseks Madis Timpson – nüüd Viljandi linnapea. 

Mis saaks edasi? Paradoks on selles et reformi nässukeeramisest osalesid mitmedki inimesed, kelle CV lubab oletada regionaal-poliitika alast kompetentsi, mida aga, paraku, nähtavasti ei rakendatud: Mäeltsemees, Sootla, Raagmaa jt. Kusjuures isegi nimedega keerati asjad vussi: näiteks likvideeriti ülalräägitud loos Ülenurme nimi.

Sellest järeldus: regionaalpoliitika otsustava parendamisega peavad tegelema teised inimesed, need kes tõesti tunnevad tänase Eesti geograafilist struktuuri.

16

Sellest järeldus: regionaalpoliitika otsustava parendamisega peavad tegelema teised inimesed, mitte need, kes seni, vaid need kes tõesti tunnevad tänase Eesti geograafilist struktuuri. Eesti maa-jaotuse allika-teadmine ei tohi nähtavasti olla mingite pseudoteaduslike andmete kogum, mida on palju, aga ka Lutsu „Kevade“, Kitzbergi „Tuuletallaja“ (Mulgi- ja Viljandimast), Adson (Võrumaast), Kross (Järvamaast) Tuik „Foogt“ (Ida-Saaremaast ja Pärnumaast) jt.

Eesti territooriumit ei saa taastada need, kel pole armastust selle maa vastu ja lugemust raamatutest, mis armastusega selle maa vastu kirjutatud. Seda reformi tehti ilma armastuseta ja suure ükskõiksusega.