ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: naiste enamusest maailma parlamentides. Kas me seda tahaksime?

FOTO: Postimees

Islandil jäi napilt moodustamata naiste enamusega parlament. Juku-Kalle Raid pakub tutvumiseks neid ainsat viit maailma riiki, kus naised on parlamendis enamuses. Kiikame Rwandat, Kuubat, Nicaraguat, Mehhikot ning Araabia Ühendemiraate ja uurime, kuidas seal naiste valitsetav eluke sujub. Rohkem selliseid riike, kus naised parlamendis enamuses oleksid, maailmast täna ei leia.

Euroopa progressiivselt mõtisklevat naissugu on tabanud ajutine tagasilöök, pauk käis sel hetkel, kui Islandis, kus valimised toimusid eelmisel nädalal, otsustati miskipärast hääled uuesti üle lugeda. Selgus, et feministlik ilutulestik tuleb peatada, kui ootamatult ilmnes, et algse valimistulemuse asemel Islandi tüüri juures Althingis – sealne riigikogu – ei saa toimetama mitte 33 naist 63 liikmest, vaid 30 naist. Naiste enamus jäi napilt ära.

Nii peab mainima, et Euroopa naiste rekord kuulub endiselt rootslaste kätte. Seal on olnud 50 protsenti naisi ühes olulises kollektiivis, mis on ansambel ABBA, ning 47 protsenti naisi teises olulises kollektiivis – parlamendis.

Ka naistele ei ole miski inimlik võõras, kaasa arvatud etableerumine, korruptsioon ning nüridus. Kas te Mailis Repsi ja Ester Tuiksood mäletate?

4

Naiste vähene esindatus terendab Euroopas pidevalt kilbil, ajakirjanduses ja ühiskondlikes debattides, sealjuures ka Eestis, kus meil annavad tooni põhiliselt mornid ja ülbevõitu vanamehed, ehkki päris kainelt mõeldes on raske põhjendada, miks peaks ühe või teise sugupoole ülekaalu käsitlema negatiivselt – kui tuletada meelde, et valiku on teinud justkui kõik kodanikud, olgu nad siis mehed või naised.

Tavaliselt viidatakse naiste kaasamisele kui igati progressiivsele võimalusele ning siin ei taha sugugi vastu vaielda. Äkki muutub midagi lahedamaks, kui tüberate ning tolmusevõitu taatide asemel toimetavad võimukoridorides ringi uued näod, miks mitte ka värskemalt mõtlevad naisnäod.

Paraku näitab aga inimgeograafia meile ilmekalt, et kusagil otsustavas büroos üht sugu teise vastu välja vahetades ei tähenda see üldse, et käitis ise oma olemuselt muutub. Ka naistele ei ole miski inimlik võõras, kaasa arvatud etableerumine, korruptsioon ning nüridus. Kas te Mailis Repsi ja Ester Tuiksood mäletate?

Maailmapallile on laiali pillatud nii mõnigi riik, kus enamus võimutüüri juures olijatest on naised, aga vaevalt et meie neisse riikidesse kohe esimese asjana vabatahtlikult elama koliks.

Rwanda, 61 protsenti parlamendist naised

Kõigepealt hakkab silma Rwanda, kus naiste enamus parlamendis (61 protsenti) tekkis täiesti iseenesest, ilma rahvusvaheliste konverentside, koolituste, naisõigusluse kuulutuse ning ÜRO näpuviibutusteta.

Rwandas tulid kodanikud valima ja valisid naised enda eest otsustama, sealjuures juba mitmendat parlamendikoosseisu järjest.

Ometi on Rwanda riik, kus on tehtud mitu tõsist proovi end ise ära hävitada ning siin pean ma silmas sealseid tapatalguid, mis kipuvad nüri järjekindlusega korduma.

Kuna Rwandas tapeti ühe sellise konflikti ajal 10 000 inimest ööpäevas, teeb see 7 tapmist minutis.

4

Maksab vaid meelde tuletada, kuidas hutud (85 protsenti rahvastikust) otsustasid maha lüüa kõik tutsid (14 protsenti). Meie ei saaks ilmselt üldse asjast aru, kuna omavahel ei lärma mehed ja naised, vaid hutud ning tutsid, kes räägivad ühte keelt ja on ka sama usku. Tutsid on lihtsalt ajalooliselt olnud karjakasvatajad, hutud aga põlluharijad. Kuna Ida-Aafrikas hinnatakse rikkust lehmade (veiste) arvu järgi, siis tutsid moodustasid rikka ülemkihi. Niisiis, asi pole mitte sugudevahelises võrdsuses, vaid selles, kes mitu lehma ette näidata saab.

Majandusgeograaf Hardo Aasmäe arvutas omal ajal välja, et kuna Rwandas tapeti ühe sellise konflikti ajal 10 000 inimest ööpäevas, teeb see 7 tapmist minutis. Nii peab nukralt nentima, et naisenamus tüüri juures pole morni olukorda muutnud. Rwandas me end koduselt ei tunneks, selge pilt.

Kuuba, 53 protsenti parlamendist naised

Järgmine vahva riik, kus parlamendist moodustavad naised 53 protsenti, on Kuuba. Hiljuti hakati seal lubama kodus internetti kasutada, mis aga pole viimase parlamendikoosseisu, vaid kompartei mõningase meeleolumuutuse teene.

Kuuba näitel ei saa kuidagi väita, nagu muudaks naisenamus juhtpositsioonil riigi kuidagi inimsõbralikumaks või kodanikud pisutki jõukamaks.

4

Kuuba näitel ei saa kuidagi väita, nagu muudaks naisenamus juhtpositsioonil riigi kuidagi inimsõbralikumaks või kodanikud pisutki jõukamaks. Kohe kui Venemaa enam Kuubalt suhkrut ei ostnud, hakkas maailma suhkrutoosis laiutama kärbsesitt ning laiutab seal siiani.

Mõni aeg tagasi Kuubal viibides käisin rumalavõitu uudishimust vaatamas Havanna geiparaadi, mis oli kommunistlikku riiki ning sealseid asjaolusid arvestades igati julge ettevõtmine. Õnneks läks kõik hästi, aga kuubalannadest riiklik naisenamus ei suutnud mingilgi moel raju vägivalda ära hoida – politsei ja eriväelased lohistasid homod kangialustesse ja nad peksti julmalt läbi. Rääkimata sealsest paduvaesusest ning hullumeelsest korruptsioonist. Mina poleks ka heterona sellesse riiki elama tahtnud jääda, aitas ühest kuustki.

Nicaragua, 51 protsenti parlamendist naised

Ka Nicaraguas on puldi juures naised (51 protsenti). SKT poolest elaniku kohta on aga Nicaragua läänepoolkera teine väikseima majandusega riik.

Naisenamuses parlamendiga Nicaraguas moodustavad rõhuva enamuse vaestest naised. Võibolla need mitte, kes parlamendis töötavad.

4

Lisaks sellele toimuvad riigis pidevad kodusõjad ja permanentsed rahutused. ÜRO paberid näitavad meile, et 28 protsenti nicaragualastest elab allpool vaesuspiiri (siin kahvatub meie sotsmeedia hala, justkui meil oleks 100 000 nälgivat inimest; seal pole ebatavaline, kui peab toime tulema paari dollariga päevas). Nagu paljudes muudeski vähearenenud arenguriikides, moodustavad Nicaraguas rõhuva enamuse vaestest naised. Võibolla need mitte, kes parlamendis töötavad. Ei tundu väga mõnus koht.

Mehhiko ja Ühendemiraadid, 50 protsenti parlamendist naised

50-protsendise naiste osakaaluga parlamendis paistavad silma Mehhiko ja Araabia Ühendemiraadid. Need kohad käivad samuti sageli uudistest läbi ja me teame väga hästi, et ei narko- ega naftadollarid ei teeks meile, eurooplastele, mainitud paikadest üleüldist meeliskohta, kuna kõikvõimalike vabadustega pole lood just teab mis kiita. Ilmselt istuksid kõik meie valitsuskukutajad ja ennast tigedaks ajanud kodanikud seal piisavalt paksude trellide taga.

Rohkem aga taolisi näiteid maailmas ei olegi

Ma ei taha muidugi väita, et naiste enamusega Althingis sammunuks Island Rwanda, Kuuba jt teed, küll aga seda, et puhtalt soolisele kuuluvusele rõhumine ei tähenda üldse veel, et riiklik masinavärk tööle hakkaks.

Niisiis on nõks kusagil mujal: ja ilmselt tõigas, et enne valima minekut ei peaks kandidaadile jalge vahele piiluma, vaid mõtisklema, mis asja too üldse ajada tahab ning suudab.