ELU25 ⟩ PIKANTNE! Juku-Kalle Raid: Paljas Porgand, Äge Kapsas, Seksikas Tainas ja teised staartagumikud

Idiootsusel on kombeks avalduda enneolematutes vormides ning ootamatutes kohtades, eriti igasugustes suunamudijate blogides, sest pooletoobised pakuvad paljukannatanud rahvale meelelahutust, millega ei saa hakkama ei president ega riigikogu, ehkki viimases koosluses on selles vallas vägagi potentsiaalseid tegijaid. Juku-Kalle Raid pühendus terveks päevaks kodumaiste suunamudijate jälgimisele.

Kui rahandusministeeriumi torulorud ei oska täiskohalisi arvutustehteid, käib arvutamine kindlasti üle jõu ka nendele, kes elavad nutuvõru suu ümber kaasa Kalmu-Kalle, Roogitud Porgandi, Brigitte Hundi ja muude seltskonnastaaride vilkale tegevusele. Ei ole olulisemaid uudiseid M. Nau minikalsoonides ahtrist kusagil kolmetärnilises kuurordis.

Nii maksab aeg-ajalt süüvida vapustavatesse teadetesse, mille kõrval kahvatub igav kultuuriintervjuu, kus paljad persed üldse ei välgu: Hunt ronis üle aia, Kalle ei ilmunud vanglasse, Porgand põgenes Eestist.

Ent igasugune arulagedus on samas ka väga õpetlik, sest ainult sel moel saame me teada, kus kohas ta ennast peidab ja miks. Nii maksab aeg-ajalt süüvida vapustavatesse teadetesse, mille kõrval kahvatub konflikt Afganistanis või igav kultuuriintervjuu, kus paljad persed üldse ei välgu: Hunt ronis üle aia, Kalle ei ilmunud vanglasse, Porgand põgenes Eestist.

Eriti viimast uudist maksab esile tõsta, kuna seda kommenteeris värvikalt üks minu lemmiksaite lugejakiri.ee:

«Täna valitseb Eestis üleriiklik lein ja valitsus palub inimestel heisata riigilipud poolde vardasse – suur astraaltasandi mõtleja, Eesti esiarst, eeskuju idiootidele ja igapäevase klistiiri praktik ja eestvedaja blogija Paljas Porgand vahetas nime ja lahkub Eestist.»

Samas loos jätkatakse veidi allpool:

««Oleme suures šokis!» kommenteerisid seda uudist Eesti Klistiirisõltlaste Liidu esindajad.

«Merilin Taimre oli ainuke inimene, kes toppis absoluutset igal hommikul endale perse suure plastiktoru, lasi endasse 5 liitrit sooja vett ja jälgis siis seda solki, mis temast välja voolas, samal ajal kui tema peigmees seda kõike filmis.»

«Kes nüüd klistiiri promoma hakkab? Mitte ükski täiemõistuslik inimene seda ju ei tee ja nii see ala Eestis nüüd hääbubki,» kurdavad klistiirisõltlased.»

Kõikide asjade mudijad, olgu see suund või midagi muud, on üks äraütlemata lõbus vennaskond, kes elab oma paralleelmaailmas – või siis vastuoksa: nemad elavad pärismaailmas, meie paralleelmaailmas.

Kõikide asjade mudijad, olgu see suund või midagi muud, on üks äraütlemata lõbus vennaskond, kes elab oma paralleelmaailmas – või siis vastuoksa: nemad elavad pärismaailmas, meie paralleelmaailmas. Mis seal vahet. Paned endale nimeks Merilin Nau, Paljas Porgand, Äge Kapsas või Seksikas Tainas, hakkad õpetama, kuidas elada tuleks, vahepeal kakled klikkide eesmärgil teiste omasugustega ning elu on ilus nagu lapikul maakeral. Aeg-ajalt mõtled aga nähtu ning kuuldu üle «oma peaga», sest riik tahab sind orjastada.

Kõik on justkui tsirkuses või 1930ndatel aastatel Itaalia fašistliku parteiga ning pärast sõda kommunistliku parteiga ühinenud kirjaniku Gianni Rodari lasteraamatus «Cipollino seiklused», kus toimetab samuti ringi kari veidraid köögi-, puu ja juurvilu ning igasuguseid maitsvaid marju, kes ühiskondlikku revolutsiooni teevad.

Tegelikult vaatame me näkku igivanale meelelahutusvormile, kus pole viimaste aastatuhandete jooksul suurt midagi muutunud. Vahendid on teised, aga joga täpselt sama.

Enesepaljastamise üllast kunstist on kirjutatud kõikidel aegadel, isegi Nõukogude Liidus. Nii näiteks leidub kirjanik Jaan Rannapi varamus tore lugu «Südamest südamesse», kus askeldatakse pioneerikoondusel. Koolisaali asetatakse maha kolm ahjupuud, mille all on lõke – seda läheb tarvis, et markeerida pioneerilõkke ümber munemist kusagil metsatukas. Pioneerijuht Vivian aga nõuab, et ennast kohale venitanud pioneerid hakkaks südant puistama ja räägiks enda kohta kõik ära. No ikka kõik saladused. Ja seejärel oma sõprade kohta samuti. Täielik porgandimula, ühesõnaga. «Silvile ei teeks paha, kui ta vahest peeglisse vaataks. Ehk siis tuleb meelde, et juukseid võiks ikka iga päev kammida! Oih, lokikene! Oih, ripsmekene!»

Kui juba Rannap meelde tuli, siis leidub tal ühe pioneeride rühmanõukogu blogijatest veel mitu lugu, näiteks peab Salu Juhan enda ja oma klassikaaslaste iseloomustused kirja panema. Ikka tulevaste põlvede tarbeks. Väga lahedad blogid on.

Paned endale nimeks Merilin Nau, Paljas Porgand, Normaalne Kapsas või Seksikas Tainas, hakkad õpetama, kuidas elada tuleks ning elu on ilus nagu lapikul maakeral.

Enese seltskondlikest tegevustest ei pajata ainult tänased tainad, tuletame meelde ka klassikuks peetavaid: näiteks kirjandusrühmitust Siuru, kuhu kuulusid sellised blogijad nagu August Gailit, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson ja Henrik Visnapuu. Siuru korraldas väljasõite Lõuna-Eestisse, 100 aastat tagasi oli see kõik üks karm ja põnev seltskonnavada. Nojah, selle vahega, et siurulased valdasid kirjutamise kunsti. Igal juhul äsati ka üksteisele: Gailit kirjutas Underist pamfleti ning Under ja Adson tõmbasid blogijate kambast uttu.

Ka täna kaklevad blogijad olulistel teemadel, nagu kes viis kassi varjupaika ja kes kusi talle kopsikusse. Alati kerkib seejärel ajakirjanduses paks pahandus, mida klattida.

Enamuse blogijatest neelab paraku halastamatult oma hammaste vahele aeg, neelab nad täitsa alla, seedib maomahlas ära ja pritsib pärasoole kaudu põldudele, kus hakkavad kasvama uued, värskema ajastu, nüüd juba kirjaoskamatud ja tõsiselt põrutada saanud Porgandid ning kogu see lahe soga hakkab otsast peale. Ja nad mitte ei lahku seedetrakti, vaid ka lakuvad seda. Pikantne, mis?

Enesest rääkimise üllast kunsti teistele jätta ei taha, nad ei saa sellega hakkama. Stilistiliselt on aasta 2021 Roogitud Köögiviljadest blogeritega igati võrdsed kuldsed sõnameistrid «Pioneerijuhi käsiraamatust», trükitud 1949. Seal näiteks pajatab oma isikust keegi E. Känd: «Ma tahaksin sarnaneda Leonardo da Vinciga. Saada niisama andekaks, igakülgselt arenenud, geniaalseks kunstnikuks ning leiduriks.»

Samas raamatus sekundeerib teine peale-sõja-aegne blogger O. Tamm: «Mina tahan olla sarnane Tškaloviga – meie aja kangelasega. See oli tugeva tahtejõuga inimene!»

Ning teisal lööb sekka 1949. aasta suunamudija O. Saar: «Mina tahaksin sarnaneda suure vene kirjaniku Maksim Gorkiga. Ta meeldib mulle oma suure südame pärast!»

Pole kahtlustki, et tsiteeritud blogerid – kelle joga alla oli kirjutatud toimetuse poolt täitsa suvaline nimi – mudinuks sõjajärgsel ajal suunda, nii et tähetolm taga. Ja eks muditigi – ka siis.

Kollektiivsel napakusel on üks vankumatu omadus: see on väga lihtne, arutlema ei pea ning kõik saavad enam-vähem pihta. Palju lootustandvam mõtteaines kui peaministri arusaamatu igapäevane ine, kus on mitu pikka lauset, palju turvalisem samuti.

Enamuse blogijatest neelab paraku halastamatult oma hammaste vahele aeg, neelab alla, seedib ära ja pritsib pärasoole kaudu põldudele.

Aga jah – nagu mainitud – Paljas Porgand on meie väikese rahva seast lahkunud ning meid kõiki nutvateks titt-orvukesteks muutnud.

Lugejakiri.ee teab aga rääkida:

«Väidetavalt on Eesti esihelilooja Arvo Pärt sellest uudisest nii šokis, et sulges end kuuks ajaks pimedasse tuppa, et kirjutada sellest dramaatilisest ja traagilisest sündmusest uus lugu, mis saab nimeks «Tabula Rasa II, Special Naked Carrot Edition, Dont Leave Us!».»

Loodetavasti tõuseb siiski päike ka homme meie väikese ja armsa Tõnumaa kohale.