ELU25 ⟩ Jürgen Rooste: oodates eestivenelaste väljasuremist

Jürgen Rooste garaažis. Nii nagu venelased on "maa all", kuna eesti keelt pole suudetud õpetada.

FOTO: Postimees

KUIDAS INIMENE RÄÄKIMA PANNA? Jürgen Rooste kritiseerib igikestvat tantsu ümber keelekatla. Venekeelseid koole pole suudetud eestikeelsele õppele üle viia, sest tegijad on olnud saamatud ja ilma erilise kaugvaateta. Nüüd tuleb sügiseks veel üks sihukene kava.

Just praegu sügiseks peaks valmis saama kava, kuidas koostada kava, kuidas viia eestivene koolid üle eesti keelele aastaks 2035, või umbes nii. See on umbes sama tõhus mõtlemine nagu maailma kliimapoliitika praegu: teeme suuri koosolekuid ja arutame, millal võiks teha selle suure koosoleku, kus otsustame, kas tahame liigina ellu jääda või mitte...

Mitte ükski valitsus pole tahtnud seda ära teha

Tõde peitub selles, et mitte ükski valitsus pole tegelikult tahtnud seda ära teha, mitte ükski! Ühegi erakonna ettevõtmistes, ühegi partei programmis ega praktikas pole seda olnud. 1990ndatel oli see aken või võimalus lahti või olemas, aga elukorralduse materiaalne pool võttis kogu meie tähelepanu.

Tõde peitub selles, et mitte ükski valitsus pole tegelikult tahtnud venekeelsetele eestikeelseid koole ära teha, mitte ükski!

Märk venekeelsete koolide üleminekust eesti keelele oleks see, kui riik mingil hetkel tellib ülikoolidelt õppesuunad: nt geograafia või füüsika õpetamine eesti keeles vene emakeelega õpilastele. Ilmselgelt eeldab kvaliteetse hariduse andmine vastava oskusega õpetajaid. Selle protsessi algatuseks tuleks tellida sadu, kui mitte tuhandeid vastava haridusega õpetajaid. Ühe õpetaja koolitamine – kui ülikoolil on selleks olemas programm ja vahendid – võtab ca viis aastat, tema töö tõelisi tulemusi näeb ehk kümnendi pärast pääle tööle asumist. Ühesõnaga: tõesti, kui riik praegu hakkab tellima noid õpetajaid ning pühendab aega ja raha, siis 2035 ei tundugi nii ebarealistlik.

Mis nende õpetajatega «pärast» teha? Sest see programm on nii spetsiifiline, maailma plaaniski harukordne – sest sellises postsovetlikus paranoiaolukorras ja keeltepaabelis vaevlevad üksikud haridussüsteemid ja kultuurid. Ma ei muretseks – olete kuulnud elukestvast õppest? Ja sellest, et õpetajad on ühed agaramad ümber- ja juurdeõppijad me ühiskonnas üldse?

Me oleme selle kadalipu ise läbinud

Muidugi võime me visata õpilased ka tundmatus kohas sügavasse külma vette ja öelda: uju! Me teame, et nende haridus kannataks, et olukord oleks vilets(am), või noh, see oleks umbes nagu praegu... Me tegelikult ütleks neile, ütleme neile: te olete süüdi selles, et te sündisite selleks, kes te olete. Ja eestlased, keda nõukogude «aadel» just selle pilguga vaatas, peaks teadma paremini! Me oleme selle kadalipu läbi käinud.

Paar sõna hoovipäälset venekeelt oli kogu mu arsenal, ma kujutasin ette, et pean minema kooli, kus õpetatakse keeles, mis šušišeb-ja-žižižeb ja mida kirjutatakse hirmsate võõraste kriksatrullidega.

Veel 1980ndate keskel oli Nõukogude Liidus selge plaan viia väikerahvaste – ka Eesti – koolid üle vene keelele. See oli tõsine, töös olev kava. Mina, väikse poisina, kartsin seda. Paar sõna hoovipäälset venekeelt oli kogu mu arsenal, ma kujutasin ette, et pean minema kooli, kus õpetatakse keeles, mis šušišeb-ja-žižižeb ja mida kirjutatakse hirmsate võõraste kriksatrullidega. Umbes samamoodi adub asja ju märgatav osa täna Eestis sündivaist vene lastest – kuigi peab tunnistama, et nende vanemad on enamasti püüdlikud, neid pannakse eesti lasteaedadesse, keelekümblusrühmadesse jne.

Vähemusrahvad ja «vähemusrahvad»

Me kõrval on Venemaa, ja kui me midagi teame, siis seda, et vabaduse ja rahvusriigiks olemise osas pole säält midagi õppida: hetkel, mil me siin kõneleme, jätkub sääl teadlik väikerahvaste hävitamine. Soome-ugri rahvaid, kelle territooriume ja keele kõnelejaid kokku on veel üsnagi märgatav hulk – tundub, et impeeriumile ohtlik hulk – kustutatakse tasapisi, nad õpivad üldjuhul (heal juhul) algklassides ühe tunni nädalas oma keelt, edasi on kogu haridus lausvenekeelne. Omakeelne meedia on väga piiratud, nt Soomest ja Eestist, selle edendamises raha vastu võtmine viib kohe riigivastaste nimekirja jne.

Muidugi, nemad sääl on vähemusrahvad. Eestivenelased ei saagi aru saada, et eestlase jaoks ei ole venelane kunagi «vähemusrahvas» – paljud meist ju saavad aru, et eestivenelane on hoopis teine asi, kui n-ö pärisvenelane. Mõned mäletavad, et Stalin lasi esimeste voorude sääs ära koristada just eestivenelased, teistsuguse vene mälu kandjad jne – aga ikkagi ei suuda me näha venelasi vähemusrahvana, Nõukogude Liidu kogemus on liiga värske, vene tald on alles turjal tunda.

Eestivenelased pole paraku süüdi

Aga see ei tähenda, et nende laste või noorte hirm või ebakindlus oleks võlts või kuidagi vähem tähtis. Olen palju käinud vene noortele kirjandusest kõnelemas, luuletusi lugemas, mul on sattunud ülikoolikursustele vene noori eesti üliõpilaste sekka. Nad on targad, toredad, avatud, püüdlikud, aga nende eesti keele tase on tihti ikkagi selle pilotaaži jaoks nõrguke. Tallinna vene koolide gümnasistid ei suuda kirjandusejuttu lõpuni jälgida, pean oma viletsas vene keeles vahele seletama, et nad kelgul püsiks. Ülikooli teise-kolmanda kursuse tudengid ei kirjuta oma töid korralikus eesti keeles, kaugeltki mitte. Ja ma ei usu, et see oleks nende noorte puudujääk, ma arvan, et see on meie haridussüsteemi tegematajätmine.

Tallinna vene koolide gümnasistid ei suuda kirjandusejuttu lõpuni jälgida, pean oma viletsas vene keeles vahele seletama, et nad kelgul püsiks. Ülikooli teise-kolmanda kursuse tudengid ei kirjuta oma töid korralikus eesti keeles, kaugeltki mitte.

Praegune külmmeetodil venekeelsetelt koolidelt üleminek eestikeelsetele on ühtlasi ka ebavõrdse stardiplatsi loomine, ebavõrdsuse ja lõhestumise süvendamine ühiskonnas. Umbes kakskümmend aastat tagasi oleks pidanud hakkama sellega tegelema, tellima ülikoolidelt tuleviku õpetajaid, kes suudaks oma aineid anda teise emakeelega lastele eesti keeles, toetavalt, avardavalt.

Nad peavad pildilt kaduma, eks?

Tuttavad paranoiateoreetikud, keda Tallinna kohvikute-kõrtside taha sigineb viimasel ajal nagu seeni pääle vihma, on juba posisenud, et see plaan tähendab seda, et Putinil on vaja Eesti vallutada enne 2035. aastat.

Uhh.

Tegelikult tähendab see plaan seda, et integratsioon on tore jutt küll ja tänu paljude eestivenelaste püüdlusele olla osa me ühiskonnast on siin ka mingit edu saavutatud, aga üldiselt oleme me lihtsalt oodanud eestivenelaste väljasuremist, nende iive on ju veel viletsam kui eestlaste oma.

Nad peavad kuidagi pildilt kaduma, eks?

Mis siis, et kogu selle programmi sisuline elluviimine annaks inimestele tööd, tooks ringlusse raha, kujundaks tulevikuks intelligentsema, harituma, avatuma ühiskonna...

Aa, õigus, see meid enam ju ei huvita.

Jah, olgu, jah.

Et siis ikkagi rongid?