ELU25 ⟩ Tarmo Soomere: Katkuaja pudelikaelad ning karid

Teaduste akadeemia president Tarmo Soomere. FOTO: Tairo Lutter

FOTO: Tairo Lutter

Tarmo Soomere, Teaduste Akadeemia president ja tõenäoline kandidaat Eesti Vabariigi presidendi taburetile, kes peab ennast isehakanud epidemoloogiks nagu kõik ülejäänudki, võttis kätte arutleda, millise maailma kriis meile pärandab. Tavaliselt võidab massiivsetest muutustest see, kes oskab need enda kasuks pöörata. Lugu on ilmunud kuulehes KesKus.

Isehakanud epidemioloogidele – nagu minagi – on tagantjärele päevselge, et kroonviirus, hellitusnimega koroonaviirus, pidigi ükskord meile manuliseks tulema. Ta tuli aga sellise hooga, et tõi päevavalgele teaduse, riigipidamise ja ühiskonna vaheliste seoste mitmed aspektid, millest pole seni suurt keegi hoolinud. Ennekõike nende mätaste vahelised pudelikaelad, lüngad ja veealused karid.

Muude tähtsate asjade vahel tegi selgeks, mis vahe on populariseerimisel ja kommunikeerimisel. Näiteks teaduse populariseerimine on äärmiselt vajalik. Sest natuke utreerides on selle eesmärk teha selgeks, et teadus on vinge värk. Sisu, tähendust ja konteksti ei pea tingimata mõistma.

Nagunii on ülimalt raske on vahendada poliitikutele ja üldsusele keerukust ja määramatust. Rääkimata sellest, et üleeilne teadmine võib täna olla juba vale ja see mis, täna sulaselge tõde ja teaduse viimane sõna, võib ülehomme olla ajaloo prügikastis.

2

Kommunikatsioon on olemuselt midagi muud. Selle keskne eesmärk on, et sihtrühm saab asjast aru. (Jätame kõrvale praegu enam levinud tähendusvarjundid nagu promomine, reklaam, lobitöö, vabandamine, vigade varjamine või musta valgeks rääkimine.) See toimib vaid siis, kui tegijatel on sisulised teadmised, mida nad oskavad muutuvasse konteksti panna.

Kriisikommunikatsioon pandeemia plahvatusohtlikus olukorras on tõeliselt raske. Sest tuleb tugineda erineva filosoofia ja keelekasutusega teadusvaldkondadele, mis kasutavad erilaadseid eeldusi ja sõnastavad järeldusi erinevalt.

Maruliselt muutuv maailm

Üks olemuslikke keerukusi seda tüüpi kriiside algstaadiumis on, et vastav teaduslik teave on ebakindel ja täieneb või isegi uueneb maruliselt, lausa päevadega. Pluss väga suured määramatused kasvõi selles osas, kui palju on nädala pärast vaja haigevoodeid või hingamisaparaate või mida teha, et mõlemaid jätkuks.

Nagunii on ülimalt raske on vahendada poliitikutele ja üldsusele keerukust ja määramatust. Rääkimata sellest, et üleeilne teadmine võib täna olla juba vale ja see mis, täna sulaselge tõde ja teaduse viimane sõna, võib ülehomme olla ajaloo prügikastis. Aga teadus on juba kord selline; ja kes selle leiva valinud, peab sellega leppima. Sellegipoolest peab määramatuse olemasolu olema selgitatud ja selle piirid adutavaks tehtud. Et mis on kindlalt teada, mis osaliselt teada, mis veel teadmata ja mida me ei saagi teada. Sest et universumi struktuur on kord juba selline, natuke torkiv ja ei kavatsegi hoolida meie igatsustest ja tunnetest.

Et kriisis üldse edasi minna, tuleb teha raskeid otsuseid ja samal ajal vältida ühiskonna lappama minekut. Sest kindlaid fakte on vähe, väärtused tule all ja omavahel konfliktis, kaalul on palju ja aega otsustamiseks pole. Teisisõnu, realiseerub klassikaline Funtowitzi ja Ravetzi normaalsusjärgse teaduse tetralemma.

Vaikimine pole alati kuld

Selles kontekstis püütakse sageli sõnastada keerukas nõu lihtsa sõnumina. See ei toimi kuigi hästi siis, kui tuleb kaasata keerukad ja eripalgelised erialateadmised. Siis kujuneb määravaks, kas ühiskond usaldab poliitiliste otsuste tegijaid. Selle üks osa on usaldus nende vastu, kelle head nõu tarvitatakse; teisisõnu, teadlaste ja teaduslike teadmiste saamise viisi vastu. Rakendub ka teadusnõustamise kuldreegel: otsustajad peavad abistajaid usaldama. Usaldus selles kontekstis eeldab, et (i) teadlaste nõu tuleb volitatud nõustajalt, (ii) on avalik ja läbipaistev ning (iii) tugineb parimatele teadmistele. Kui kaks viimast on pärit klassikast, siis esimese tegi kristallselgeks koroonapandeemia.

Tagasivaates tegi riik isegi eelmise aasta märtsi algul mõistlikud otsused. Kutsuti kokku parimatest spetsialistidest koosnev nõukoda ja suurelt jaolt toimiti selle soovituste alusel. Paljudel teistel riikidel läks kehvemini, nagu tänagi nukker statistika meile vastu vaatab.

Hõbedane reegel on raskemini aktsepteeritav. Nimelt: tuleb lähtuda sellest, et tehtud otsused on omas ajas parimad. Kriisiolukorras hakkab valitsust kritiseerima ainult meeletu ja tagantjärele tarkus on ikka olnud täppisteadus. Kasu maksimeerida nagunii ei saa. Parim strateegia on kahju minimeerimine. Nii inimelude hoidmise kui ka majanduse uuesti käima saamise mõttes.

Meenub ka üks muutunud paradigma. Vanasti piisas sellest, et veenda otsustajaid. Nüüd enam mitte. Samade asjade olulisuses tuleb veenda ka ühiskonda. See tundub olevat tegemata.

2

Tegelikult sügelesid paljude näpud sooviga pakkuda valitsusele nõu. Kaine mõistus ütles, et hea nõu saab teadusnõukoda ise kätte. Mitmehäälne nõuanne ei toimi. Pigem on see kakofoonia, mida keegi kuulata ei taha.

Nagunii on ülimalt raske on vahendada poliitikutele ja üldsusele keerukust ja määramatust. Rääkimata sellest, et üleeilne teadmine võib täna olla juba vale ja see mis, täna sulaselge tõde ja teaduse viimane sõna, võib ülehomme olla ajaloo prügikastis.

Meenub ka üks muutunud paradigma. Vanasti piisas sellest, et veenda otsustajaid. Nüüd enam mitte. Samade asjade olulisuses tuleb veenda ka ühiskonda. See tundub olevat tegemata.

Filosoofid on maailma seletanud, aga veel rohkem on vaja maailma muuta

Ajakirjandusel on võimekus maailma muuta – kui sellel on piisavalt hea sisend. Ühe igapäevalehe asepeatoimetaja pakkus: kutsume kokku laiapõhjalise tarkade kogu ja kommunikeerime selle nõuanded ja vaimu läbi igapäevalehe. (Et ei tõuseks tühjast tüli, lisan saladuskatte all: see oli Postimees ja Marti Aavik. Aga see detail pole tegelikult oluline.) Teeks asja nõnda, et tulemus pakuks olulist lisaväärtust ja väldiks informatsioonilist kakofooniat. Vaataks, mida uut ja/või meie meedias vähe kajastatud infot, teemasid või visioone leidub maailma inforuumis. Mida see ütleb tippteadlastele ja mida võib tähendada ühiskonnale. Kontrolliks, kas allikas usaldusväärne või kust õnnestuks fakte lisaks otsida. Püüaks mõista, kuidas infot oleks mõistlik meie kontekstis interpreteerida. Nii et teeks põhimõtteliselt sama, mis 2005. aasta jaanuaritormi eel, aga süstemaatiliselt ja vastutustundlikult.

Edasine oli rutiin, aga praeguse teise laine kontekstis veel kindlasti mitte ajalugu. Enam kui kahe kuu jooksul koguneti ligi paarkümmend korda. Osalesid oma valdkonna tipud arstiteadusest kultuuriteaduseni; kokku üle 15 teaduste akadeemia liikme, pluss külalised. Teemad ja osalejad varieerusid ja arenesid. Enam kui kümmekond vestlust sai kajastuse sama päeva veebiväljaandes. Mõned jäid märkmete tasemele. Mõnedest sündisid podcast’id.

Nišš, millesse need vestlused kukkusid, oli ennekõike torkivate ja paljusid erutavate teemade tähenduse üle arutlemine. Asjalikult ja rahulikult. Püüdes infolaviinis korda luua. Esile tuua olulisi aspekte, mida polnud märgatud või adekvaatselt kajastatud. Teadvustada lahendamist vajavaid probleeme. Seada ritta erinevad arvamused. Teha selgeks, mis on erinevuste taga, kus lõpeb teadmine ja mis punktist algavad väärtushinnangud. Lasta pikemata põhja libauudised ja vandenõuteooriad. Katsuda prioritiseerida liikvel olevaid ideid. Mõtestada, kui olulised on hetkel või nähtavas tulevikus kuumana tunduvad teemad. Tulemused aga kommunikeerida professionaalide poolt nii, et mõtted oleksid inforuumis olemas ja vajadusel kasutatavad, aga samas ei segaks kriisikomisjoni tegemisi.

Muidugi on võimatu mõõta, kas mõni närvirakk selle kaudu terveks või mõni sõnelus olemata-tulemata jäi. Indikaatorite keeles: esimese kuue nädala jooksul tuli ligikaudu kolmandik lehes kajastatud koroonatemaatikast nendest vestlusringidest ja peaaegu pool juhtkirjadest toetus nende vestluste kesksetele ideedele.

Valmistudes ärkamiseks heas uues ilmas

Püüdsime ka lahti mõtestada, millisesse maailma pärast pandeemiat ärkame. Kaugtöö plahvatuslik kasv, inimeste paigalpüsimine, tootmise langus ja lennutranspordi seiskumine vähendas kasvuhoonegaaside emissiooni lausa mõõdetavalt. Polnud vaja kütta büroo- ja koosolekuruume. Aga internetiühendused jäid kitsaks.

Tavaliselt võidab massiivsetest muutustest see, kes oskab need enda kasuks pöörata. Koorus välja kaks lennukat ideed. Esiteks, kodus töötamist peab toetama kiire infovahetus. Teiseks, edendame neid alasid, mille kaudu kliimakriis leeveneks. Nõnda sündis teaduste akadeemia soovitus koroonakriisist väljumise strateegiaks.

Nii et kui koroonaviiruse viimane laine ükskord mööda saab, siis ehk hakkamegi teistmoodi elama. Väldime asjatuid sõite ja ei küta mitut kontorit.

2

Üsna varsti kordas Euroopa komisjon neid ettepanekuid märksa pealetükkivamas vormis. Nii et kui koroonaviiruse viimane laine ükskord mööda saab, siis ehk hakkamegi teistmoodi elama. Väldime asjatuid sõite ja ei küta mitut kontorit. Pakume mõistliku hinnaga kiiret internetiühendust. Et saakski kodus töötada ja samas teistega sidet hoida. Renoveerime majad ja läheme üle taastuvenergiale. Teeme seda nõnda, et koormised jaotuvad ühiskonnas ühtlaselt ja et haavatavam osa kaasteelistest ei pea maksma vintskemate arveid. Ei füüsiliselt ega ülekantud tähenduses. Siis sünniks sellisest igapäevalehe „kaaperdamisest“ tippteadlaste poolt teaduskommunikatsiooni vajadusteks sellise tuleviku ehituskivi, kus tahaksime kõik elada.