ELU25 ⟩ Jürgen Rooste: See arve peaks minema lamemaalastele ehk – kes see maksab memme vaeva?

Autoromu Namiibia kõrbes. 

FOTO: Javier Brandoli

Ajakirjanik ja kirjanik Jürgen Rooste mõtiskleb kliimaleppe üle ning analüüsib ühiskondlike piduriklotside tegelikku võimsust.

Marveli uusima sarja “Loki” esimese hooaja viimase osa alguses on väike rännak tosse koomiksifilmiuniversumisse: kõlavad olulisemad lööklaused filmidest, tegelased huikavad neid asju, mille järgi me neid või toda lugu mäletame. Ja siis järsku on väike nihe: kõnelema hakkavad pärisinimesed me pärisaegruumist. Nelson Mandela ja Maya Angelou... ja järsku ütleb väike Greta Thurnberg selgelt ja täpselt: “Kuidas nad julgevad!”

See kuidas-nad-julgevad tunne tuli mul pääle praeguseid Euroopa kliimapaketi arutelusid ja kajastusi kuulates. Esiteks tulid kohe esimesel päeval tuntud äri- ja majandusmehed kinnitama, et sellest saab räme pauk just vaesema elanikkonna pihta, kelle jaoks läheb kallimaks transport ja muidugi seeläbi ka kõik esmatarbekaubad jne.

Nüüd keritakse vaesemas elanikkonnas üles vihafooni igasugute lollakate maailmaparandajatest poliitikute vastu – maailma ei ole vaja parandada, seda ei saa parandada

Sellele hakkasid peagi takka kiitma poliitikud, üks lakutud välimusega poiss räuskas raadios, et Eesti loodusega on kõik korras, miks peame meie peale maksma teistele? Muidugi, võib ju öelda lihtsalt, et see on lühinägelik ja loll mõtlemine. Aga ma kardan, et ei ole: see on pahatahtlik. (Lisaks, Euroopa Liidus toodab ühe inimese kohta enim CO2 just Eesti, tore, eks!)

Kahtpidi. Ühelt poolt keritakse vaesemas elanikkonnas üles vihafooni igasugute lollakate maailmaparandajatest poliitikute vastu – maailma ei ole vaja parandada, seda ei saa parandada, ja mida ongi selles parandada, ja miks peaks sina selle eest maksma, eks! Teisalt valmistatakse neid tasapisi ette tolleks paratamatuseks, et just nimelt nemad ikkagi maksavad selle eest! Maksavad rämedalt, võib-olla oma eluga või vähemasti elamisväärsete tingimuste kaotamisega...

Aga see, et asi nüüd jamaks on keeranud, on ikkagi lõpptarbija ja vaese inimese süü ja kandam. Tema las sorteerib prügi, maksab hingepigistavat aktsiisi- ja käibemaksu.

Mida taolised poliitikud ja ärimehed meile sõna-sõnalt ütlevad, on (pange nüüd hoolega tähele, tõlgin): jah, väga väike osa inimkonnast on võtnud suurema jao kasumist, mida me planeedi hävitamine on tootnud, need nafta- ja gaasitöösturid, ja metsalaastajad, hiidpõllupidajad, kelle käibed ja kasumid on miljarditest eurodes ja dollarites, nad on võtnud meie ühise planeedi pinnalt, noh, nagu sidrunit kuivaks pigistades. Tööstusrevolutsioonist alates, üha hullemini. Aga see, et asi nüüd jamaks on keeranud, on ikkagi lõpptarbija ja vaese inimese süü ja kandam. Tema las sorteerib prügi, maksab hingepigistavat aktsiisi- ja käibemaksu, sest ilmselge on, et neil, kes on oma miljardikasumitega harjunud, ei ole millestki loobuda.

Ühesõnaga: vastutusekoorem on kõigi oma, aga kasumi, koore riisusid vähesed! Varsti pole enam midagi riisuda, on ainult augud... Jah noh, maksudest tilkus ehk heaoluühiskonnalegi midagi, eks, sellepärast poliitikud ei kurda ega virisegi väga palju.

Euroopa kliimapakett on tore, nunnu asi, aga seda on liiga vähe, see on liiga hilja. 1950ndatel, kui mingit ökošmöko äri polnud olemaski, juhtisid teadlased tähelepanu sellele, et inimkonna tegevus n.ö kasvuhoonegaaside tootmisel võib viia tõsiste tagajärgedeni! See oli ca 70 aastat tagasi! Meid oli nii paganama palju vähem, me tarbisime vähem, me sõitsime vähem jne jne.

Täpsemini: senise raiskamise ja hävitamise jätkamine olnud vägagi kasulik. Nüüd on küsimus selles, kellele peaks tulema arve?

Seda, et põlevkivitööstusel pole tulevikku, rääkis Eestis mitu teadlast 1990ndatel, minu teismeeas, kehutati kiiresti alternatiivi otsima, energiatööstusele uut alust leidma (mis ei tohi olla kuritegelik puidu ahjuajamine – see peaks Eestis päevapealt lõppema!).

Aega on olnud piisavalt, ainus põhjus, miks midagi pole tehtud, on selles, et on liiga palju neid, kellele see pole kasulik. Täpsemini: neile on senise raiskamise ja hävitamise jätkamine olnud vägagi kasulik. Nüüd on küsimus selles, kellele peaks tulema arve? Kes peaks selle s*ta kinni maksa? Me teame, kes need on... Aga lõpuks, jah, lõpuks läheb nii, nagu nemad ja nende eestkõnelejad raadios-televisioonis-ühismeedias ruigavad ja määgivad: maksavad ikka ja jälle me ühiskonna vaesemad, n.ö lihtsad, teenivad inimesed. Tõsi: kui nad on lamemaausklikud ja valivad siukseid vendi ja nende raha, siis see arve peabki tulema neile! Nagu ei usu ma, et jumal andestaks pedofiilidele, ei usu ma ka, et loodus andestab lollidele.

Uskuge ikka halvimat nagu piiblit! 

Ja pärast meid või isegi juba meie ajal juba tulevadki veeuputused. Ärge jumala eest uskuge või lootke, et midagi annab ära hoida või paremaks teha, paremasse ei tasu uskuda. Uskuge ikka halvemasse, ja veel halvemate juttu uskuge nagu pühakirja!

Ja lõpuks, kui tulebki välja, et ikka oli teadlastel õigus ja me keerasime oma plaaneedi mitmel eri moel käkki ja tuksi, noh, siis tundke end süüdi! Sest nood, kes võtsid välja oma raha või “ausa mehe” poliitilise krediidi, nemad ei tunne end süüdi, seda võin ma teile lubada. Nemad ei kavatse seda arvet kinni maksta.