ELU25 ⟩ Viljandi folgi maapealne jumal Ando Kiviberg Juku-Kalle Raidile oma «üle-eestilisest salaseltsist». Nädala lõpul algab Folk!

Foto: Ando Kivibergi arhiiv
Ando Kiviberg
, Viljandi Folgi pealik
Copy

Viljandi Folgi pealik Ando Kiviberg tuletab meelde inimesi, kelle eeskujul praegune Viljandis toimuv festival üldse alguse sai. Andol oli õnn kuuluda ühte «üle-eestilisse salaseltsi» ja ta õppis meie ühelt kõige karismaatilisemalt eeslauljalt Igor Tõnuristilt. Viljandi Folk toimub selle nädala lõpul! Loo tervikvariandi leiad juulikuu KesKusist.

Koorijuhi pojana ja lapsest saati kooris lauljana oli pidulikel puhkudel rahvarõivais ringituiskamine minu elu eriline, ent kindlasti loomulikum osa kui enamikul mu eakaaslastel. Endasuguseid «kõõrutajaid» õnnestus mul kohata ülevaatustel või harvadel laulupidudel. Teadmine, et kuulume mingisugusesse üle-eestilisse salaseltsi, lisas teatavat enesekindlust ja isegi kõrkust – koorilaulukunst paistis mulle romantilises nimbuses sellise aadlimeeste asjandusena. Ja kuigi kuulatava muusika valimikku kuulusid sarnaselt mittelaulvatele koolivendadele Propeller, Ruja, Generaator M, Turist ja hiljem ka Singer-Vinger, köitsid mind kuidagi eriliselt just rahvalaulud ja laulumängud.

Poolhäbelik teismeline poiss

Folkloorifestival Viru Säru oli esimene ilmutuslik kogemus, kus öistel lõkkeõhtutel võis imeilusate võhivõõraste rahvariides tüdrukutega end unustusse tantsida.

Laulumängude võlu seisneb vastassoo suhtes poolhäbeliku teismelise poisi jaoks muu hulgas ka selles, et iga salmi järel tuleb tüdrukut vahetada ning see võimaldab osaliselt varjata sümpaatiat selle kõige võluvama tüdruku vastu. Selle tüdruku vastu, keda korraks puudutada õnnestub ehk vaid 6–7 salmi pärast ning kellele võib oma huvist märku anda vaid põgusa, ent sügava silmavaatamise ja kuuma käesurvega ta nõtkele pihale.

Laulumängude võlu seisneb vastassoo suhtes poolhäbeliku teismelise poisi jaoks muu hulgas ka selles, et iga salmi järel tuleb tüdrukut vahetada ning see võimaldab osaliselt varjata sümpaatiat selle kõige võluvama tüdruku vastu.

On ilmselge, et sedavõrd romantilisel sündmusel saavad kogetud ilusate hetkede ja kohatud põnevate neidude kõrval mälestustes erilise koha ka sündmuse eestvedajad. Viru Säru kunstiliseks juhiks oli juba tolleks, 1986. aastaks eesti rahvakultuuri ringkondades legendi staatusesse tõusnud maestro Igor Tõnurist. Ei ole vist vaja lisadagi, et minu ja mitmete minu kaaslaste jaoks muutus ta mõjult ning tähenduselt sama oluliseks ja võimsaks kui Gustav Ernesaks laulupidude kontekstis.

Üks vastupanuviise

Tol ajal oli televiisorisse sattumine ülimalt eriline juhtum. Tõnurist oma Leegajusega oli mulle kui telestaar, sest esines ETVs 2–3 korda aastas kindlasti. Niisiis – kuulus mees!

Igor sööbis Palmses mällu erakordselt väärikate ja uhkete rahvarõivaste ning kirgliku ning energilise eestvedajana. 16-aastase noorukina sain võlutud sellest karismaatilisest eestlaulmisest öistel lõkkeõhtutel Palmse mõisa parkmetsas. Lood, mis jutustasid teel käimisest, laeva ehitamisest, kuldsest naisest või Türgi sõdadest või tont teab millest, mõjusid ilmutuslikult. Seda enam, et aeg oli ootust täis ja ärkamisaja algust oli tol mälestusväärsel suvel juba õhus aimata.

Rahvalaulud ja folklooriliikumine laiemalt köitis mu eakaaslasi kui üks vaimlise vastupanu viise.

Rahvamuusika eriala sünnist

Me ei saanud siis veel maestro Tõnuristiga tuttavaks. Kuidas see mul võimalik olekski? 16-aastane mees ei marsi ju keset laulupidu lihtsalt Ernesaksa juurde tutvumiseks kätt pihku pistma?

Sellest hoolimata sööbis Igori erakordne kuju ikoonina mu teadvusse. Järgmisel, 1987. aastal, teadsin ma juba üsna kindlalt, mida Viru Särult oodata ja ei pidanud pettuma. Tõnuristi sütitavad laulud ja tantsud süvendasid kirge rahvamuusika vastu. Kuid mitte ainult tema – meelde jäid ka tohutult karismaatiline Ain Sarv ning noorte folklooriansambli Piibar eestvedaja Toivo Luhats.

Me ei saanud siis veel maestro Tõnuristiga tuttavaks. Kuidas see mul võimalik olekski? 16-aastane mees ei marsi ju keset laulupidu lihtsalt Ernesaksa juurde tutvumiseks kätt pihku pistma?

Sügisel viis muusikaõpihimu mind Viljandisse Kultuurikooli, sealt aga edasi kaheks aastaks sundaega teenima. Naastes oli siin juba kõik teisiti. Räägiti Eesti iseseisvusest ja Viljandi Kultuurikooli muutmisest kolledžiks, see tähendab kõrgemaks õppeasutuseks. Sündinud oli rahvamuusika eriala ja nii tulingi koorijuhtimisest sinna üle.

Krehvtisemad tekstid

Õppejõud olid meil unistuste suurused – Ingrid Rüütel, Marju Kõivupuu, Ain Sarv ja muidugi Igor Tõnurist. Kuigi Igori tervis ei olnud kõige tugevam, leidus temas küllaga energiat, et Viljandi ja Tallinna vahet kurseerida ning õhinaga noorte rahvamuusikute treenimisele pühenduda.

Igor uskus kaljukindlalt eeskuju nakkavuse põhimõttesse ning seepärast pühendas ta lisaks loengutele palju aega ja energiat, et noorte meestega regilaule või ka uuemaid meestelaule harjutada. Mäletan korda, mil ta oli arhiivist välja otsinud spetsiaalselt paraja portsu üpris krõbeda ja trükimusta mitte kannatava tekstiga meestelaule ning püüdis neid siis meie meestudengitele selgeks õpetada. Ilmselt uskus ta, et krehvtisemad laulutekstid aitavad vemmeldava verega noormeestel huvi rahvalaulude vastu jõudsamalt süvendada...

Folgi tulek

Ja siis hakkasime me kursusekaaslastega korraldama elava rahvamuusika ehk pärimusmuusika festivali, mille rahvas kiiresti Folgiks ristis. Küllap olid meie püüdlused noile korüfeedest õppejõududele, nende seas Tõnuristile, sedavõrd ebaortodokssed, et meie tegemistele vaadati mõningase umbusuga.

Meie eesmärk oli ja on viia muusikalise emakeele sütitavat sõnumit rahvahulkadeni nendele arusaadavas keeles, kasutades üpris häbitult rokk- ja popmuusika väljendusvahendeid. See aga tegi Igori (ja mitte ainult tema) mõnevõrra ettevaatlikuks. Küllap pelgas ta, et sedavõrd vabalt vormiga ringi käies (esinejatelt ei nõutud rahvariideid ja muusikatöötluses segati stiile sageli üsna uljalt) levitame pealiskaudsust ning riskime autentse materjali n-ö ära lörtsimisega.

Mäletan, et pärast 1995. aasta festivali Igorilt saadud peapesu vastasin talle, et mis Sa meid ikka hurjutad – tule parem ja näita ise laval head eeskuju. Ja ta tuligi!

Mäletan, et pärast 1995. aasta festivali Igorilt saadud peapesu vastasin talle, et mis Sa meid ikka hurjutad – tule parem ja näita ise laval head eeskuju. Ja ta tuligi! Järgmisel aastal (1996) astus Viljandi Pärimusmuusika Festivalil üles vahva trio – Tõnuristi Tubli Viiul. Edaspidi viis maestro Tõnurist Viljandis festivali ajal mitmetel aastatel läbi imetlusväärselt asjatundlikke ja menukaid õpitubasid. Tagantjärele mõeldes ja analüüsides mõistan Igori teatavaid kõhklusi hästi.

Pärimuskultuuri kestmine

Folkloorifestivalidel, eriti aga tema eestveetaval Viru Särul, on kombeks ehitada selline muinasjutuline õhustik, milles külastajad ning esinejad sageli põimuvad. Paljud tegevused – olgu need siis folkloorikavad või ühislaulmised-mängimised-tantsimised, haaravad kaasa ka aktiivse osa publikust ning paljud osalejad, kusjuures kaugeltki mitte ainult esinejad, saabuvad peole rahvariietes. See on ülev, innustav ja kindlasti head eeskuju andev.

Igori usk folklooriliikumise innustavasse rolli oli imetlusväärne, tema mõju eesti pärimuskultuuri kestmisele avaldus kõige enam aga just isikliku eeskuju – eestlaulmiste, -tantsimiste ja mängude vedamise kaudu.

Meie olulisimaks ja mahukaimaks koostööks sai ETV minisari «Aja kõlad» – koos Ants Johansoniga veetud viiest saatest koosnev eesti rahvamuusika olulisimaid elemente tutvustav saatetsükkel. Igor Tõnurist oli lahkesti nõus olema saatesarja ajaloo eksperdiks, kes igas saates teeb käsitletava eesti rahvapilli taustast ja ajaloost populaarteadusliku ülevaate.

Mõjuda arusaadavalt

Peab ütlema, et Igor tegi seda lihtsalt suurepäraselt! Ta oskas väga hästi sihtgrupi vajadust silmas pidada ning mõjuda neile arusaadavalt. Küllap seetõttu õnnestus Eesti Pärimusmuusika Keskusel koostöös ETVga sellest materjalist omal ajal välja anda DVDdel õppevahend ning see laiali jagada kõigile Eesti üldhariduskoolidele. On kuulda, et paljude koolide muusikaõpetajad kasutavad seda tänini...

Liiga tihti juhtub, et meie ühiskonnale olulisi inimesi võetakse meilt ebaõiglaselt vara. 2021. aasta alguses läksid võitluses haigusega alla jäänud Igor Tõnurist ja Jaak Johanson.

Liiga tihti juhtub, et meie ühiskonnale olulisi inimesi võetakse meilt ebaõiglaselt vara. 2021. aasta alguses läksid võitluses haigusega alla jäänud Igor Tõnurist ja Jaak Johanson. Meie kohus on selliseid inimesi mäletada ning osutada kohast au- ja tänutunnet. Tänavusel Viljandi pärimusmuusika festivalil peetakse mõlemat meest meeles uhke mälestuskontserdiga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles