ELU25 ⟩ President Kersti Kaljulaid: rokkiv meenutusraamat Eesti ohvitseride välismissioonidest

Tallinn, 29.04.2019 Parlamendi asendusliikmed ja uus valitsus andsid Riigikogu ees ametivande. Pildil President Kersti Kaljulaid. Riigikogu oath ceremony. FOTO: MIHKEL MARIPUU/EESTI MEEDIA FOTO: Mihkel Maripuu/postimees/scanpix

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

AVASTAMATA RAAMAT: Palun, siin ta on – trummipõrin ja aupaugud kahurist ja väiksematest kaliibritest – raamat "Eesti Sinikiivrid". President Kersti Kaljulaid kirjutab, et tegu on Eesti välismissioonidel teeninud ohvitseride kollektiivse ja paiguti ikka üsnagi rokkiva meenutusega ja soovitab raamatut kindlasti lugeda. (Allolev lugu ilmus esmalt kuulehe KesKus mainumbris).

Kui Juku-Kalle jälle tüütama hakkas, et ma kirjutaks KesKus'i raamaturubriiki "Unustatud raamat", siis ma ütlesin, et olen seda juba teinud. Mu rutiinitaluvus on jube madal, vähe on siin ilmas asju, mida tahaks ikka uuesti korrata. Aga no olgu. Kiusuks võtsin mitte eriti vana raamatu. Unustatud on ta kohta patt öelda, suht väiksetiraažilise ja korrektsepealkirjalisena on see tegelikult rohkem sihuke avastamata pärl. 2015. Nii et – "avastamata raamat".

Kultuuriks kutsutav osa sõjapidamisest

Palun, siin ta on – trummipõrin ja aupaugud kahurist ja väiksematest kaliibritest – "Eesti Sinikiivrid". Eesti välismissioonidel teeninud ohvitseride kollektiivne ja paiguti ikka üsnagi rokkiv meenutus. Tsenseerinud ehk toimetanud kolonelleitnant Rein Vaabel, minu esimene vanemkäsundusohvitser. Kusjuures kindalt tean, et natuke tõepoolest kol- tn Vaabel tasandas neid lugusid, nii et võite lugedes ise proovida juurde mõelda, kustkohast on vinti veidi maha keeratud.

Naera rõngaks. Või no selliseks krenkuks, nagu patsifistide lemmikstiili monumentidel tihti püssirauaga on juhtunud.

Aga lugege. Eesti Sinikiivritest leiab ka Juhan Peegli klassi sõjameenutusi, naera rõngaks. Või no selliseks krenkuks, nagu patsifistide lemmikstiili monumentidel tihti püssirauaga on juhtunud. Teate küll, kultuuriks kutsutav osa sõjapidamisest on kulturnikutele ju hästi tuttav.

Mida teha siis, kui...

Sisu ma ümber jutustama ei hakka, aga igaveseks mällusööbivaid olukordi, mille lahendusvariantide kujundamisel tuleb pöörduda ka kultuursetele inimestele, mitte ainult sõjarditele omaste käitumismustrite juurde, leiab.

No näiteks mida teha siis, kui Su kaaslane rahvusvahelises üroliitses-monoliitses meeskonnas tahab lasta üle Golani kõrgendike jõululaupäeva kui piduliku päeva puhul kõlada Lili Marleenil? Või mis mõtted tegelikult käivad hea huumorimeelega eesti sõduril peast läbi surmaga silmitsi seismise hetkel? Juba ainuüksi võimaluse eest seda teadmist ajaloo jaoks säilitada ja lugejaga jagada tuleb sõjajumalat tänada, et see olukord hästi lahenes. Või misiganes jumal sel päeval kohal oli, sealkandis on neid teadagi rohkem kui üks, millest tuleneb kaudselt ka vajadus neid ÜRO pikemaid missioone üha pikendada ja pikendada.

Juba ainuüksi võimaluse eest seda teadmist ajaloo jaoks säilitada ja lugejaga jagada tuleb sõjajumalat tänada, et see olukord hästi lahenes.

Raamatul on ka oluline ajas kulgemise väärtus, sest kajastatav periood on 20 aastat pikk. Ja see pole olnud mitte miingi igav periood Eesti kaitseväe kujunemisel ja arengus, ega ka mitte Eesti kaitseväe arengus.

Nuga, kahvel ja NATO

Kaitseväeline diplomaatia peab ju kuskilt ka algama. Kindral Terras on korduvalt väitnud, et see oli kolonel Einseln, kes ta noa ja kahvliga sööma õpetas (tahaks ka teada, kes ta Saksa keelt ja Baieri kööki armastama õpetas, ilmselt olid need kuskilt lähemalt pärit, aga mine tea).

See on ehk kunstiline liialdus, aga üsna A-st ja -Bst pidi ühe iseseisvuse taastanud Balti riigi kaitsevägi seda rahvusvahelist koostöö ikkagi alustama. Kohe NATOsse ei saa, ÜROs on märksa lihtsam jalg ukse vahele pista ja ÜRO maksab, eriti vaesemal järjel riikidele, selle osaluse ka kenasti kinni. Sestap leidub ÜRO missioonidel alati väga põnevaid rahvaid, kellega relvavendlust arendada.

Sellesse raamatusse pole mahtunud (sündmus pärineb aastast 2017), aga lisan teile siia jutu sisse ka ühe isikliku toreda hetke päikselisest päevast Liibanonis, kus oli võimalus vaadelda ÜRO võitleja, Eesti sinikiivri, kontingendi ülema major Silbaumi tõelist vaprust, mis seisnes tõsise näoga Eesti hümni kuulamises miski maakera miski kaugema nuka kaitseväelise muusikaüksuse (orkestriks ei tihkaks nimetada) tõlgenduses (jällegi, esitus oleks palju öelda). Sinikiiver saab kõigega hakkama, selles ei ole kahtlust.

Hea väljaõppega ja ambitsioonikas

Tänapäeva Eesti sõdur muidugi on nii hea väljaõppega ja ambitsioonikas, et ÜRO missioonidel oleme rohkem lippu näitavate spetsialistidena, aga seegi on oluline osa meie diplomaatilisest tööst.

Päris karmid Eesti sõdurid, näiteks meie skaudid, eelistavad hulgakaupa pigem NATO või Mali missiooni koos prantslastega. Tikutulega peab otsima neid kannatlikke mehi ja naisi, kes ÜRO väekoondistes jaksavad oma tööd teha huumorimeelt säilitades. Aga õnneks neid ikka leidub. Meie Kaitseliit on enamasti täiesti piisava väljaõppega, et ÜRO rahulikumatel missioonidel patrullida ja vaenupooli kontrollida, et need üksteist üle füüsiliste ja juriidiliste eraldusjoonte, mida pahatihti aastakümneid tuleb looduses järjepidevalt ja päev päeva järel üle käia, tülitama ei kipuks.

Tikutulega peab otsima neid kannatlikke mehi ja naisi, kes ÜRO väekoondistes jaksavad oma tööd teha huumorimeelt säilitades.

Ja see pole mitte kriitika ÜRO missioonide suhtes – sinikiivrite töös ongi palju rohkem seletamist kui põnevamat värki (aga lugege ikka, põnevam värk ei ole sellest teosest üldse puudu). See on minu tunnustus Eesti Kaitseliidule.

Ja nüüd 3,2 kilomeetrit jooksma!

Eesti NATO kogemusega missioonisõdurit on ÜRO jaoks vahel liiga rajuks peetud, aga lähemal uurimisel on selgunud, et kui ülesanne nõuab, oskavad need tüübid kohalikele lahkelt naeratada küll. Sõltumata sellest, et nende endi kodumail selliselt võõraste nägude peale naeratusse plahvatavaid isendeid imelikeks peetaks. Lahke naeratuse selgeks saamine on väljakutse eelkõige Eesti ja Soome rühmadele, aga õnneks kuulub kultuuribriif (kas pole ilus sõna?) ÜRO vägedes tavaväljaõppe juurde. Teiste ÜRO väeüksuste kohta nimetatud briifi ei anta, mistõttu oli iseseisvuse taastanud sõduri esmane ülesanne teenistuspaigal teha kaasvõitlejatele selgeks, et meie näol pole tegu N Liidust plagama pistnud venelastega, vaid sootuks teise rahvusega. Lugege raamatut, saate üllatuse osaliseks, kui kodulähedast päritolu üksustele sellist kultuuribriifi vaja oleks olnud!

Lüürilisema loomingu asutajadki ei pea pettuma, sõduri süda (või vähemasti sulg) võivad olla malbed kui Kristiina Ehinil. Eks oska ju Kristiinagi karmidest asjadest ja aegadest ilusasti, kuigi otse öelda. Samamoodi mõni sinikiiver.