ELU 25 Harly Kirspuu: Enesetapja lugu, ehk me peame rääkima psüühikast

Harly Kirspuu Foto: Erakogu
Harly Kirspuu
Copy

Imelike Filmide Festivali (IFF) juhtfiguur Harly Kirspuu räägib vaimse abi vajajatest. Enne kui enesetapp kolksatab. Kui kolleegil, lapsel või emal käib peas kollaps, siis ta meditsiinist abi ei saa. Psühhiaatrid on hõivatud kuude kaupa ette. Aga meie enesetapukohad sellenimelises edetabelis on maailmakõrged. Depressioon ja muud psüühilist laadi haigused on kõvasti rohkem levinud, kui me seda endale tunnistame.

Mõni aeg tagasi otsustas üks tuttav inimene, kes on ühe suure organisatsiooni juhtkonnas (see pole siin küll oluline, räägin lihtsalt tema lugu) ja suurema hulga aastaid depressiooni põdenud, teha enesetapukatse. Kutsus endale kiirabi, aga haigla registratuurist saadeti ta tagasi. Millises haiglas saab üldse nii teha, et inimene tuuakse kiirabiga kohale, registratuuritädi küsib, et mis patsiendil viga on, ja kui inimese kaebus on lahti seletatud, siis registratuuritädi ütleb et “ei ole” ja käseb patsiendil koju tagasi ujuda?

Psüühilised haigused

Peale seda, kui pool sõpruskonda oli murest pooleks minemas, sain nimetatud indiviidi miskitpidi kätte. Kutsus endale teist korda kiirabi, viidi tagasi samasse haiglasse sama registratuuritädi juurde, ja seekord võeti ta isegi sisse.

Te oleks üllatunud, kui paljud teie tuttavatest on tegelikult mingit sorti ravimite peal, aga sellest mitte kellegile väga rääkida ei julge.

Iseenesest depressioon ja muud psüühilist laadi haigused on kõvasti rohkem levinud, kui me seda endale tunnistame ja sellest rääkida julgeme. Te oleks üllatunud, kui paljud teie tuttavatest on tegelikult mingit sorti ravimite peal, aga sellest mitte kellegile väga rääkida ei julge, sest meie ühiskondlik suhtumine peas olevatesse haigustesse on nii absurdne, et see pole enam naljakas ka.

Miks sa ise hakkama ei saa?

Üldine suhtumine ajab segamini lihtsalt paha tuju ja tegeliku, kliinilise ja püsiva depressiooni. Kui inimene depreka üle kurdab, siis kõik sellised, kes nendest asjadest absoluutselt mitte kui midagi ei jaga, moonduvad jalapealt maailmatasemel psühhiaatriteks, imestavad, et “miks sa ikka ise hakkama ei saa?” ja kukuvad seletama, kuidas tuleb lihtsalt positiivseid mõtteid mõelda, palju ringi liikuda ja värskes õhus olla. No tere tulemast. Kui palju liikumist ja värskes õhus olemist aitaks päriselt ka kliinilise depressiooni vastu, siis kodutud oleks kõige õnnelikumad inimesed maailmas.

Kui palju liikumist ja värskes õhus olemist aitaks päriselt ka kliinilise depressiooni vastu, siis kodutud oleks kõige õnnelikumad inimesed maailmas.

Peale alguses mainitud intsidenti hakkas mul igalt poolt kokku valguma sõpru ja tuttavaid, kes rääkisid, mis revolutsioonilisi soovitusi oli neile üritatud presenteerida kompetentsete ravimeetoditena, mõnikord selliste isikute poolt, kes arusaamatutel põhjustel on saanud psühiaatrias doktorikraadi ja nimetavad endid arstideks. Näiteks üks sõber, kelle depressioon on samuti kestnud aastaid ja aastaid, andis teada, et tema arst keeldus talle igasuguse ravi väljakirjutamisest ja käskis lihtsalt paremini toituma hakata. Ühesõnaga sul võib olla selline raske haigus 10 või 20 või 30 aastat, aga kui sa piisavalt palju porgandit sööd, on nädalaga kõik korras. Sellist asja oleks ilmselt isegi suurkirjanikel raske välja mõelda.

Suhtumise muutus

Me peame ühiskonnana endale kuidagi kolpadesse raiuma selle arusaama, et lihtsalt lein või halb tuju ei ole sama asi, mis päris ehtne psüühiline häire. See ei ole mingi külmetus või muu ajutine asi, mis ajaga läheb ise mööda. Inimesed on haiged, mõnigi kord raskesti, ja kui neile väita, et neil pole terveks saamiseks tegelikult vaja muud teha kui õues tiksuda ja juurvilju sisse vohmida, siis see on nende inimeste mõnitamine. Kui inimesel on näiteks käsi küljest ära, siis ei lähe talle keegi ju ütlema, et nosi kapsast ja käsi kasvab ise tagasi.

Praegusel ajal on vaimsete probleemidega inimesed pandeemia tõttu kõigil silme eest ära, ja sellisel juhul võib kellegil klõps niimoodi ära käia, et keegi ei saagi midagi teada ega aru enne kui on liiga hilja.

Praegusel ajal on vaimsete probleemidega inimesed covidi tõttu kõigil silme eest ära ka, ja sellisel juhul võib kellegil klõps niimoodi ära käia, et keegi ei saagi midagi teada ega aru enne kui on liiga hilja. Sellepärast me peamegi normaliseerima psühholoogilise ravi. Et inimesed julgeks oma sellelaadseid probleeme endale esiteks üldse tunnistada. Sest ükski haigus ei lähe ära ainult sellepärast, et seda endale ei tunnistata. Et ravi otsimine, ja ravimite võtmine oleks normaalne ja mõistetav, mitte kui justkui mingi nõrkuse tunnus, mida tuleb igal juhul varjata nii paljude inimeste eest, kui vähegi võimalik. Äkki saame siis koos paranema hakata.

Nagu briti komöödia

Praegune olukord on nagu “Monty Pythoni ja Püha Graali” (1975) filmist tuntuks saanud musta rüütli sketš. Must rüütel on pandud tee peale valvama, ja kui meie filmi kangelased tal võitluse käigus hakkavad jäsemeid maha raiuma, siis tema ütleb et “ah mis see pisike kriimustus ikka ei ole”. 

Lõpuks ta seisab seal, käte ja jalgadeta, ning ikka toonitab et kõik on korras.

Absurdne ju küll. Aga praeguse seisuga meie igapäev.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles