VIDEO ⟩ Slovakk Lale Sokolov varjas aastaid, et tätoveeris Auschwitzi koonduslaagris vangidele numbreid

Foto Auschwitzi koonduslaagrist 1945. aasta aprillis

FOTO: /AFP/Scanpix

Täna, 27. jaanuaril möödub 75 aastat Auschwitzi koonduslaagri vabastamisest nõukogude Punaarmee poolt.

Auschwitzis tätoveeris vangidele numbreid Slovakkiast pärit Lale Sokolov, sünninimega Ludwig Eisenberg, kes vaikis oma julmast tööst aastakümneid, teatab abc.net.au. 

Sokolov rääkis oma loo alles üle 80 aasta vanana 2003. aastal, kuna kartis, et teda ja ta naist Gitat hakatakse pidama natside käsilasteks. Ta abikaasa suri 2003 ja siis ta avaldas, millist elu tema ja ta naine Teise maailmasõja ajal elama pidid.

Ludwig Eisenbergi-nimeline mees oli 24-aastane, kui ta viidi Poola alal asunud natside suurimasse koonduslaagrisse Auschwitzi.

Natsid vallutasid Eisenbergi kodukoha ja nõudsid, et kõik noored alates 18. eluaastast peavad töötama Saksamaa heaks. Noor ja vallaline Eisenberg läks vabatahtlikult, lootes, et natsid säästavad ta peret: ema, isa ja ta kolme õde.

Eisenberg ei teadnud, et natsid võtsid ta ema ja isa kinni ja saatsid enne teda Auschwitzi, kus nad pärast saabumist kohe hukati. Eisenberg saadeti sinna koonduslaagrisse 1942. aasta aprillis.

Oma parimatesse rõivastesse riietunud noormees ei teadnud, mis teda Poolas asunud laagris ees ootas. Talle oli öeldud vaid seda, et ta peab sakslaste heaks töötama.

Auschwitzis tätoveeriti Eisenbergi käsivarrele vanginumber 32407 ja sellest sai laagris tema «nimi». Ta saadeti koos venelastest vangidega uusi barakke ehitama. Eisenberg sai kiiresti aru, et ainus viis ellu jääda on teha tööd ja olla alandlik, sest mässumeelsed lasti kohe maha.

Raske töö, nigel söök ja mustus tõid kaasa selle, et Eisenberg haigestus kõhutüüfusesse ja arvati, et ta ei jää ellu. Ta oli visatud juba surnute hulka, kui üks kaasvang märkas, et ta hingab ja päästis ta koos Auschwitzi peatätoveerija, prantslase Pepaga.

Sakslased saatsid prantslase Pepa koonduslaagrisse ta natsivastasuse tõttu. Tema tegi ka Eisenbergi käele vanginumbri, kuid samas arvas, et ta elu on päästmist väärt.

Kui Eisenberg paranes, pakkus Pepa talle, et temast võiks saada tema tätoveerimistöökojas abiline. Natsid andsidki Pepale nõusoleku võtta endale abiline ning prantslane õpetas Eisenbergile kõike, mida teadis tätoveerimise kohta.

Eisenberg tätoveeris uutele vangidele numbreid ning üritas jääda erapoolikuks ja külmaks, sest ta teadis, et see aitab tal ellu jääda.

Kuid siis sekkus saatus ja viis ta kokku naisega, kes muutis ta elu.

Natsid tahtsid viia osa noori tüdrukuid Auschwitzist Birkenausse, kuid nende vanginumbrid olid tuhmunud ja Auschwitzi tätoveerijad said ülesande neid uuendada. Pepa hoiatas Eisenbergi, et ta ei teeks midagi rumalat, kui ta nende tüdrukute vanginumbreid uuendab.

Eisenbergil ei olnud probleemi tätoveerida meestele vanginumbreid, kuid naistele numbrite tegemine tekitas temas pingeid.

Ta ette istus ühel päeval noor naine, kellele ta pidi tegema numbri 34902. Juba algus oli raske, ta üritas teha esimest numbrit nii õrnalt kui võimalik. Mees teadis, et see on valus, kuid naine ei iitsatanud.

Siis tuli tätoveeritavat naist uurima koonduslaagri arst, kes võttis naise pea käte vahele ja keeras seda hindaval pilgul. Eisenberg pigistas naise kätt, et ta rahulikult oleks. Lõpuks valges kitlis mees lasi naise pea lahti ja läks ära.

Kui Eisenberg tätoveerimise lõpetas, naeratas naine talle nagu tänades ja mees tundis, et on armunud.

Siis kadus Pepe ootamatult ja Eisenbergist sai Auschwitzi peatätoveerija. Ta ei saanud kunagi teada, mis tema elupäästjaga juhtus.

Eisenberg pidi töötama natside sõjaväelise organisatsiooni SS heaks. See andis privileege nagu uues barakis oma voodi, ta sõi juhtivkoosseisu barakis ja sai koonduslaagri alal vabalt liikuda. Ta uuris välja, et talle silma jäänud noore naise eesnimi on Gita ja ta saatis naisele ühe vangivalvuri abil kirju.

Mees tegi nii, et naine saaks suuremaid toidukoguseid. Lisaks tegi ta kaupa koonduslaagris tööl käivate kohalike elanikega, makstes lisatoidu eest ehete ja vähese rahaga.

Eisenberg ja ta kallim kohtusid pühapäeviti, kui võimalik ning juba koonduslaagris hakkasid nad planeerima oma tulevikku. Samas Eisenberg mõistis, et ta tööl koonduslaagri tätoveerijana võivad pärast vabanemist ja sõda olla tagajärjed, kuna ta on väga paljudele tätoveerinud vihatud vanginumbri.  

«Olin tätoveerija, kuna see aitas mul koonduslaagris ellu jääda ja teisi aidata. Kartsin aastaid, et ühel päeval antakse mind kohtu alla ja tembeldatakse natside käsilaseks,» teatas mees aastaid hiljem.

Eisenberg jõudis 1942.–1945. aasta alguseni tätoveerida kümneid tuhandeid vange. Sõda hakkas lõppema, kuid koonduslaagri vangid ei teadnud seda. Nad said sellest aru alles siis, kui natsid hakkasid kiirkorras neid Auschwitzist ära viima.

Gita saadeti ära, kuid enne jõudis ta mehele öelda, et ta perekonnanimi on Fuhrmann. Eisenberg ei jõudnud küsida, millisest riigist Gita Fuhrmann pärit on.

23. aprllil 1945 pääses Eisenberg koonduslaagrist ja ta läks oma kodukohta Slovakkiasse Krompachysse. Seal elas ta õde, kes oli abiellunud venelasega, kelle perekonnanimi oli Sokolov.

Sõda oli möödas, kuid Eisenberg ei teadnud, kust peaks Gita Fuhrmanni otsima. Ta sõitis Bratislavasse, et uurida Punasest Ristist, ja siis sekkus taas saatus. Punase Risti maja juures astus talle ootamatult vastu Gita.

Nad abiellusid ja Ludwig Eisenberg muutis oma nime Lale Sokoloviks. Tema ja ta naine asutasid Tšehhoslovakkias tekstiilikaupluse. Nad sattusid raskustesse, kui võimud said teada, et nad saatsid raha Iisraeli riiki toetavale organisatsioonile. Siis põgenesid nad Austriasse Viini ja sealt Prantsusmaale Pariisi ja sealt omakorda Austraaliasse Melbourne’i.

Kogu elu kartis Eisenberg/Sokolov, et tema ja ta naine võidakse vahistada kui natside käsilased, kuid seda ei juhtunud.

Ludwig Eisenberg/Lale Sokolov suri 31. oktoobril 2006, Gita suri kolm aastat varem, 3. oktoobril 2003. Neist jäi maha 1961. aastal sündinud poeg Gary.  

Lale Sokolovi elu põhjal ilmus 2018 Heather Morrise raamat «The Tattooist of Auschwitz» («Auschwitzi tätoveerija»).