Kaheksa märki, et võid olla psühhopaat

Psühhopaatiaga seotud omadused võivad sageli märkamata jääda. Foto: Shutterstock

Psühhopaatia ei ole omaette psühholoogiline häire, kuid DSM-5 järgi on see antisotsiaalse isiksushäire alatüüp. Tavakasutuses viitab sõna «psühhopaat» aga hoopis teatud negatiivsetele isikuomadustele, mille tuumaks on isekus.

Psühhopaate kujutatakse meedias ja filmides sageli sarimõrvaritena, kuid tegelikkuses on väga vähesed psühhopaadid kurjategijad. Nad on sageli edukad tippjuhid, populaarsed kooliõpilased, kiuslikud naabrid, nõudlikud lapsevanemad või passiiv-agressiivsed partnerid. Psühholoogid reastasid kaheksa peamist isikuomadust, mis võivad viidata psühhopaatiale.  

1. Psühhopaadid võivad olla keskmisest inimesest ratsionaalsemad. Nad tulevad paremini toime negatiivsete emotsioonidega nagu hirm, kurbus, kahetsus, meeleheide ning tänu sellele suudavad nad jääda rahulikuks pingelistes olukordades. Samuti on neil kergem otsuseid langetada ning hinnata olukordi ratsionaalselt, mitte emotsionaalselt.  
2. Psühhopaadid on sotsiaalsed kameeleonid. See tähendab, et nad käituvad erinevates seltskondades ja olukordades erinevalt ning muudavad oma käitumist, nii et see sobituks igasse olukorda. Ühtlasi oskavad nad endast jätta hea mulje, mõjuda inimestele võluvalt, olla humoorikad ning tekitada teistes inimestes tunde, et neist hoolitakse. Seda tehakse omakasu huvides – psühhopaadid pälvivad kergelt teiste usalduse ning saavad tänu heale näitlemisoskusele hästi hakkama igas sotsiaalses rollis.
3. Psühhopaadid vajavad keskmisest rohkem stimulatsiooni, mis tähendab, et nad tüdinevad kiiresti teistest inimestest ja nende tegemistest, sest neil on raske näha väärtust milleski, mis neid otseselt ei mõjuta. Kui psühhopaadil hakkab igav, võib ta hakata inimesi kiusama, manipuleerima või konflikte ja vaidlusi algatama, et oma ellu põnevust ja pinget lisada.
4. Psühhopaadid on impulsiivsed inimesed ning käituvad, mõtlemata oma tegude tagajärgedele. Nad ei soovi ega oska teha tulevikuplaane, sest nad ei tunne tuleviku pärast muret.
5. Psühhopaadid on head valetajad ning teevad seda tihti, et muuta oma elu põnevamaks ning jätta iseendast huvitavam mulje. Valetamine on üks viis, kuidas psühhopaadid tunnustust ja tähelepanu pälvivad. Sageli teesklevad psühhopaadid ka emotsioone, et teistega paremini suhestuda. Emotsioonide teesklemine võib olla üks põhjus, miks psühhopaatidel kergesti igav hakkab – nad ei tunne emotsioone sama intensiivselt või loomulikult kui teised inimesed.
6. Psühhopaadid ei aktsepteeri oma käitumise või tegude eest vastutust ning kipuvad end õigustama. Sageli süüdistatakse teisi inimesi või muid faktoreid, mis pole psühhopaadi kontrolli all. Kui psühhopaat siiski on sunnitud süüd tunnistama, ei tunne ta siirast kahetsust.
7. Psühhopaadid kasutavad teisi inimesi ja olukordi enda kasuks ära. Ka siis, kui psühhopaadil midagi puudu pole, hindavad nad teisi inimesi selle järgi, mis kasu nad neist saada võiksid. Nad loovad suhteid – ka sõprussuhteid – sageli omakasupüüdlikel kaalutlustel.
8. Psühhopaadid on väga enesekindlad ja tunnevad ennast elus üldiselt hästi, mistõttu ei satu nad ka eriti sageli psühholoogi vastuvõtule ega ole teadlikud, et nende iseloomuomadused võivad probleemsed olla.