Ulmekas tehisemast, mis hoiab psühholoogilist pinget

Inimene ei usalda masinat end ravima. Foto: IMDB

Kui maailma on jäänud vaid üks inimene, siis peab ta kasvama võimalikult harituks ja eetiliseks. Miks inimsugu muidu välja suri? Ikka pahede, sõdimise ja metsiku impulsiivsuse pärast. See üks elav inimhing peab tõestama, et tema ei ole selline, tema suudab eristuda ja inimeste soo ning maine päästa.

Aga kuidas saab olla kindel, et üksik elav hing on kadunud maailmas ikkagi ainuke, ja kuhu teised haihtusid? Ühele neist küsimusest saab filmist vastuse, teine jääb müsteeriumiks.

Robot võtab sahtlist pakendatud inimloote ja asetab selle masinasse. Möödub 24 tundi ja lootest saab imik. Vastsündinust kasvab tüdruk, kes elab postapokalüptilises maailmas tehislikus punkris. Teda kasvatab, kontrollib, söödab ja harib robot nimega Ema. Kuigi Ema tegevust juhivad algoritmid, on temas iroonilisel kombel palju inimlikke jooni: empaatia, kaastunne, hoolivus ning isegi omamoodi huumorisoon. Vaatamata sellele tahab tüdruk elult midagi enamat kui veeta päevi steriilses punkris, kus likvideeritakse iga välismaailmast sisse sattunud võõrkeha. Ta lähebki, ja näeb, milline on elu väljaspool turvalisust.