Nädala plaat: Shelton San «Well-Behaved»

Janar Ala
, kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Shelton San
Well-Behaved 
(Shelton San)
Shelton San Well-Behaved (Shelton San) Foto: promo

Shelton San
Well-Behaved
(Shelton San)

Hinne 4

Cool’i taassünd

Rokkmuusikat võiks laias laastus jaotada kaheks: laiskade ja virkade inimeste muusika. Laiskade muusika tüüpilisteks näideteks oleksid Black Sab­bath, Melvins, Butthole Surfers, Zahir jne. Virkade esindajatena tooksin välja Led Zeppelini, Metallica ja Metsatöllu. Laisad ja virgad on omavahel küll pealtnäha sõbralikes suhetes, kuid tagaselja ikka üksteise kallal nöögitakse.

Laisad arvavad, et nad on cool’imad kui virgad, ja neile teevad virkade tegemised nalja (laiskadel on enamasti parem huumorimeel), virkadel on omakorda kade meel, et teised saavad laiselda.

Virgad tahavad saundi arendada, promoda, intervjuusid anda, tuuridel käia, laisad aga nii väga neid kõiki asju teha ei taha – saundi ehk arendavad. Freudi teooriat inimpsüühes omavahel võistlevast elutungist (Eros) ja surmatungist (Thanatos) appi võttes võiks järeldada, et kui selliseid jagunemisi poleks, võiks asi olla kahtlane.

«Well-Behaved» on kassi järgi (teadupärast laisk loom) nime saanud ja varsti juba kümme aastat tegutsenud Tallinna noiserock-bändi (suht arusaamatu termin iseenesest) alles teine täispikk plaat – eelmine, «Spontaneous Black» ilmus 2006.

Ühes intervjuus on nad pika pausi kohta selgituseks öelnud, et ei saanud alati proovide toimumises kokku lepitud. «Well-Behaved» võeti üles ühe päevaga ja live’is. Nagu Shelton Saniga ei pruugi olla eriti lihtne intervjuud teha (tundub, et nad väga ei taha rääkida), ei ole kuigi lihtne ka nende muusikast kirjutada.

Ma muidugi ei kurda. Kui võrrelda mõne «Well-Behavedi» loo pealkirju, nagu näiteks «Trapezed» või «Butterflies Are Not For Pinning», hetkel paljuräägitud hüpnagoogilise popi artisti ­James Ferraro viimase plaadi «Far Side Virtual» nimedega, nagu «Palm Trees, Wi-Fi And Dream Sushi» või «Google Poesies», siis viimase puhul on asjast rääkimine juba muusika kuulamiskogemusse eeldatavalt kaasa arvatud. Mitte et Shelton San end kirjutajale kätte ei annaks, vaid sõnad võivad tunduda liigsed, uppuda mürasse, mida bänd väga dünaamiliselt tekitada oskab.  

Shelton San on jätkuvalt šeff bänd, võib-olla üks šefimaid – nad ei ole seda minetanud, pigem vastupidi. Neil on rifid ja meloodiad, nende refräänide nimel võiks surra. «Well-Behavedil» on vähemalt neli lugu, mille nimel ma seda ka teeks: «Give Birth To Noise», «Lie Still, Sleep Becalmed» (Piret Järvis külalisvokaalil) ja nimetatud «Trapezed» ning «Butter­flies...». Neis kohtuvad High On Fire mootorid Jesu lüürilisuse ja Velvet Undergroundi cool’iga. Kõlab, nagu ei olekski Eesti bänd, või mis?
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles