MyHits saatejuhid Indrek Vaheoja ja Jüri Pootsmann tigetsejatest: neid inimesi ei tasu tõsiselt võtta
Mis toimub My Hitsi hommikustuudios sellist, mida kuulajad ei kuule?

Tellijale
avatud

Indrek ja Jüri on head sõbrad ka väljaspool töiseid hommikuid, nad võtavad ette ühiseid avastusretki ning seiklusi. Tõsi küll, nii mõnigi vemp ja vigur jõuab hiljem muljete kaudu hommikuprogrammi kuulajateni.

FOTO: MyHits

Neli-kolm-kaks-üks. Ha-ha-ha-ha! Blöb-blöb-blöbbb! Brrrrrr! «Tere hommikust kõigile!» Eeter läks ja kõik varasemad hääled ja hääleharjutused jäävad tegelikult stuudioseinte vahele varjule. MyHitsi «Hommiku» saatejuhid Jüri Pootsmann ja Indrek Vaheoja tervitavad kuulajaid ülireipal häälel. Jagavad päevauudiseid ning viskavad nalja. Mis pagana moodi nad sellisel kriminaalselt varasel tunnil endale sellise puraka sisse pumpavad? Arter ronis samuti varahommikul otsesaate stuudiosse, et saada jälile saladustele, millest kuulajad midagi ei tea.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Kas kunagi on segamini ka läinud – olete eetris, aga ise arvate, et stuudioheli on maas ja raadiost kuuleb seda, mida sealt sugugi kuulma ei peaks?

Indrek (ülirõõmsalt): Mina olen seda teinud! Hakkasin ühte intervjuud puhastama ja lõikasin seda otse laulu peale otse-eetris. Laul käis ja Ott Kiivikas rääkis. Aga kuulajad olid väga tähelepanelikud – kohe helistasid ja kirjutasid, et pange laul vaksemaks, juttu ei ole kuulda, me ei saa intervjuust aru.

Jüri: Vahepeal jälle unustan Indreku mikrofoni sisse lülitada. Ma ei taha võib-olla, et ta nii palju räägiks.

Indrek: Jaa-jah, ta räägib liiga palju! (Mõlemad naeravad.) Aga tehniline aps on tühiasi, palju suurem viga on see, kui mingit infot edasi andes eksid. Siis tuleb kohe seda öelda ja asi ära parandada, kõik eksivad ja iga sõna ei ole briljantselt paigas. Aga sa pead ikkagi teadma ka ja vastutama, mida sa eetris räägid. Pead jälgima, et ei võtaks uudiseid suvalistest allikatest, vaid ikka usaldusväärsetest kanalitest. Praegusel ajal on see eriti tähtis – igasugust jama on veebis ja kui hakkad hiljem kontrollima, on see uudis vahel juba maha võetud. Nagu ütleb ajakirjanike vanasõna: faktid ei tohi head lugu segada.

Jüri: Kui eetris oled, siis see tuli põleb. Pole siin midagi nii väga keerulist.

Jüri Pootsmann ja Indrek Vaheoja saavad igal hommikul korraliku kõhutäie naerda. Kuid plaanitud huumoriga on harva tegu – puha spontaansed naljad!

FOTO: MyHits

Te olete mõlemad muusikud ja töötate muusikaraadios. Kas ei teki kiusatust oma lugusid raadiosse sokutada?

Indrek: Mina ei taha! Ma tean, et see ei ole see koht ja see muusika, mida meie kuulaja tahaks. Jüri on muusik, mina olen lihtsalt asjaarmastaja. Ja Jüri muusika tõesti sobib siia, seda mängitakse ka.

Jüri: On vedanud õnneks, et mängitakse, ei pea ise pressima. Ei taha ka.

Indrek: Millist muusikat mängitakse – selle taga on väga põhjalik töö. Et see tõesti meeldiks inimestele.

Ka raadiotöö põhjal on teil kindlasti mõlemal olemas fännid.

Indrek: Jaa, on! See on väga tore, et nad on olemas. Parim asi, mida olen kuulnud enda kohta: see on see onu, kellel on kogu aeg hea tuju. Järelikult ma mingeid asju olen siin ikkagi õigesti teinud. Kõik tahavad ärgata hea tujuga.

Jüri: Ja ega see tõest väga kaugel ei ole. Mina saan palju rohkem tagasisidet ikkagi muusikuna ja väga paljud isegi ei tea, et ma saadet juhin. Eestlased tulevad väga julgelt juurde, nad on sõbrad. Me räägime ju avameelselt oma päevast, inimestele jäävad need detailid meelde ja mul ei ole selle vastu midagi – see ju teeb mind publikuga veel lähedasemaks.

Tigedaid ja ründavaid fänne pole?

Indrek: Väga harva astub mõni sulle ligi, et öelda, et sa oled nii nõme. Küllap neil inimestel mingi trauma on, kui nad lähevad ja kusagil anonüümses kommentaariumis sõimavad. Raadio jätab sulle privaatsust ka – võid siin viisteist aastat teha ja olla kõikide kodudes, aga tänaval sind ära ei tunta. Aga teles piisab paarist saatest ja sulle tekib ka vihkajaid väga palju. Ma tean, et niimoodi see käib ja mind see väga ei kõiguta. Las nad siis vihkavad oma vihaisu täis.

Populaarne

Tagasi üles