Eutanaasiaturist Jane Paberit palus enne surma lastelt andeks (3)
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
2. mai 2019, 16:29
/nginx/o/2019/05/02/12130151t1h77d1.jpg)
Kolm nädalat tagasi sõitis eestlanna Jane Paberit Šveitsi Zürichi lähedal asuvasse Dignitas eutanaasiakliinikusse, kus ta eluga hüvasti jättis, kuna ta põdes ravimatut ja progresseeruvat amüotroofset lateraalskleroosi.
Nüüd andsid naise kaks tütart Marleen Paberit ja Anna-Stiina Kaljusalu Soome väljaandele Iltalehti intervjuu, milles meenutasid oma ema ja ema elust lahkumist.
47-aastane Jane Paberit tuhastati pärast tema surma ja tuhk on urniga Virumaal Alaveres asuvas kodus ootamas suve, mil pere puistab selle paika, kuhu tema soovis.
Laste sõnul nad Alaveres asuvat maja ei müü, sest ema tahtis selle jätta neile ja lastelastele.
Anna-Stiina ja Marleen on seisukohal, et abistatud eluvõtmine oli nende ema jaoks õige otsus ja ta tegi seda olles täies mõistuse juures.
Tütarde sõnul jääb ema neile alati meelde tugeva ja tahtekindla naisena, kes elas oma elu just nii nagu tahtis.
/nginx/o/2019/05/02/12130157t1h12b9.jpg)
«Dignitase kliinikust ja ta lahkumisest jäid head mälestused. Meie ema sai kvaliteetse teenuse, just sellise, mida ta läks sinna saama,» sõnasid tütred.
Jane Paberitiga sõitsid Šveitsi mitu pereliiget, nende seas ta neli last ja üks lapselaps.
«Sõitsime kahe autoga Eestist Šveitsi, tehes seda läbi Läti, Leedu, Poola ja Saksamaa. Meid oli kahes autos kokku seitse inimest. Meie vend Gert tuli Šveitsi lennukiga,» lisasid tütred.
Nad jõudsid Šveitsi kaks päeva enne kokku lepitud eutanaasiat. Ootamisaeg kulus meenutades varasemaid häid aegu ning ema jagas enne surma lastele nõuandeid. Nad jätsid emaga ja ema nendega hüvasti.
Tütarde sõnul küsiti nende emalt eutanaasiakliinikus veel mitmel korral, kas ta on oma otsuses kindel ja igal korral vastas ta jaatavalt.
Arstid diagnoosisid Jane Paberitil kiiresti kulgeva amüotroofse lateraalskleroosi 2017. aasta mais.
«Meie ema ei oleks valinud eutanaasiat, kui tegemist oleks olnud mõne teise haigusega. Ta ei soovinud selle raske haiguse tõttu jääda liikumatuks voodihaigeks ja selle tõttu valis ta abistatud surma. Ema ei soovinud, et temast saaks «juurvili»,» jätkasid tütred.
Laste teatel oli emale pandud diagnoos šokk kogu perele. Hoolimata karmist diagnoosist jäi Jane Paberit rõõmsameelseks ja lohutas pereliikmeid kuni lõpuni.
«Tema kõige suuremaks mureks oli, et ta ei näe lapselapsi, kes sünnivad pärast tema surma,» sõnasid Anna-Stiina ja Marleen.
Jane Paberitil on neli last, kellest kõige noorem, 17-aastane Marleen õpib keskkoolis.
28-aastane Anna-Stiina on vanim ja ta töötab. 27-aastane Gert töötab Soomes ja 20-aastane Marion õpib.
Anna-Stiina ja Marleeni teatel oli ema üsna kodukeskne inimene, talle meeldis ilus kodu ja ta kasvatas lilli.
«Kuna ema haigus kulges väga kiiresti, siis ta ei jõudnud enam kodutöid teha ja need langesid meie õlgadele. Ta käed ei tahtnud enam liikuda ja rääkimine muutus raskeks. Ta ei tahtnud võtta ravimeid, mis tema sõnul oleksid talle andnud lisaeluaega vaid kolm kuud. Ta tegeles kõhutantsuga ka pärast haigestumist, hoides end seina najal püsti,» sõnasid tütred.
/nginx/o/2019/05/02/12130154t1h0312.jpg)
Tütarde sõnul andsid paljud inimesed nende emale nõu, kuidas haigust leevendada. Oli selliseid nõuandeid, mis olid loogilised, kuid ka selliseid, mis olid absurdsed.
Anna-Stiina arvates olid kõige kohutavamad nõuandjad usklikud, kellest osade sõnad tegid haiget.
«Oli neid, kelle arvates tahtis ema meid oma surmaga karistada, kuna olime pahad ja me oleme selle tõttu neetud oma elu lõpuni,» lausus tütar.
Anna-Stiina ja Marleeni sõnul ei osata Eesti ühiskonnas surmaga toime tulla, sest surm on seni tabuteema ning selle tõttu käsitles meedia ema eutanaasiat skandaalimaiguliselt.
«Eestis pannakse haiged ja dementsed vanurid kinnistesse hooldeasutustesse. Meie ema surma ja sellest rääkimist pidasid paljud tabu rikkumiseks. Ema ta surm ei häirinud, kuid oli neid, keda selle avalikustamine häiris,» nentisid tütred.
Tütarde meenutuse kohaselt oli nende lapsepõlv õnnelik ja turvaline ning neil oli alati olemas kõik vajalik.
Anna-Stiina ja Marleeni sõnul lahkus nende ema Dignitas eutanaasiakliinikus rõõmsal meelel, olles joonud kaks korda talle antud vedelikku.
Isegi oma elu lõpu viimastel minutitel oli tal huumorimeel alles. Ta sõnas voodi juures olnud lastele, et kui nad korralikult ei käitu, siis ta tuleb neid kummitama.
Enne surma palus ta lastelt andeks, et pidi lahkuma nende juurest nii varakult.
/nginx/o/2019/05/02/12130151t1h77d1.jpg)
Kui medtöötajad aitasid Jane Paberiti voodisse pikali, muutus ta hingamine raskeks. Mõni aeg hiljem ta hingamine ja südametöö lakkasid ning ta suri.
Amüotroofne lateraalskleroos ehk motoorneuroni haigus (ladina keeles sclerosis lateralis amyotrophica, lühendatult ALS) on peamiselt täiskasvanud inimestel esineda võiv terve eluea kestev motoneuronihaiguse vorm, millele on iseloomulik mitmete närvide põletik ja mis põhjustab lihasatroofiat ja halvatust ning lõpeb hingamispuudulikkuse korral harilikult surmaga.