Stephen King äärmuslikult lihtsakoelistele

John Lithgow ja Jeté Laurence filmis «Lemmikloomasurnuaid». Foto: Kaader filmist

Ei saa öelda, et 30 aastat hiljem uuesti tehtud «Lemmikloomasurnuaid» poleks õudne. On küll – nii õudusfilmilikus mõttes kui ka selle poolest, et vist olnuks parem, kui seda versiooni poleks tehtud.

Nimelt paistab, et klassikale uusi nurki otsinud režissöörid Kevin Kölsch ja Dennis Widmyer ning stsenarist Matt Greenberg keevitasid sisse kõva annuse «Õudse filmi» stiilis üle vindi pila ja kärpisid välja kõik mitmeplaanilised detailid, mis pannuks vaataja hiiliva hirmu tundmise kõrval ka elu üle järele mõtlema. Kahtlane, kas nad tegid seda tahtlikult.

On asju, mis on aja jooksul lihtsalt muutunud. Näiteks Mary Lamberti 1989. aasta filmis Stephen Kingi enda stsenaariumi järgi on pikk perekondlik söögilauaarutelu kassi munade mahavõtmise üle – vaevalt on küsimus poliitkorrektsuses, aga tänapäeval vist põhjustaks diskussiooni pigem see, kui neljakäpaline sõber ikka veel stardivarustusega ringi jalutaks.