Tuuli Roosma elust Aafrikas: kõik on näljas, aga prouad kasvatavad volüümi

Tuuli Roosma elust Aafrikas: kõik on näljas, aga prouad kasvatavad volüümi

FOTO: Madis Sinivee

Täna alustab Kanal2 saade «Meie aasta Aafrikas». Tuuli Roosma viib meid sel korral koos oma perega seiklema Aafrikasse, paika, kuhu suurem osa meist jalga tõsta ei julgeks. «Aafrikasse ei tahtnud me kohe üldse minna, mingi hirm oli selle koha ees,» tunnistab saatejuht. 

Arteri ajakirjanik Kristina Herodes tegi Tuuli Roosmaga pika intervjuu, uurides Aafrikas toimuva kohta. Loomulikult tuli jutuks ka toit.

Aafrikas on lapsed näljas?

Ongi. Ja mitte ainult lapsed, suured on ka näljas. Ja nad on ka janus, neil pole sageli vett. Ma ei saa tõesti aru, kuidas nad seal elavad, milline tohutu kohastumine, inimene on ikka niivõrd sitke ja vastupidav. Kõrbealadel ei kasva mitte midagi, pole veepiiskagi, karjused joovad lehmast verd, et janu kustutada ja kõht täis saada.

Prouad on suured matroonid, aga ma ei kujuta ette, mille pealt nad selle volüümi kasvatavad endale. Sa näed, et tohutu vaesus on majas, pere magab põrandal ajalehe peal.

Kui süüa on vähe ja lapsi palju, kas siis olelusvõitlust ei teki?

Ikka tekib. Enda eest peab võitlema – see on üldse nende kultuuris kuidagi sees. Ja kui kellelgi midagi on, siis see virutatakse ära, kui võimalus avaneb. Ja keegi ei pane pahaks. Võtsin ära, sul ju oli, teinekord ei jäta ripakile.

Ükskord katsime piknikulaua õue, kliima on tohutult ilus – kõik on lopsakas, kasvab, õitseb. Istusime sööma ja korraga mõtlen: ümber on hästi palju lapsi ja ma tean, et nemad ei saa mitte kusagilt süüa. Külatäis lapsi istus eemal puude all ja vaatas, kuidas me sööme. Siis ehmatasin ära, et kuidas sa nii teed. Kõigile ei jätkuks pakkuda ka. Aga kohalikud ütlesid, et nii ongi normaalne. Igaüks elab, nagu ise suudab või oskab. Rahvaarv on tohutu suur ja neid on ilmselt raske toita. Meile tundub see tohutult traagiline, aga kohapeal ei võeta asja üldse nii. Elu annab, elu võtab.

Kui paljud neist lastest suureks kasvavad?

Ühegi lapse surma me ise ei näinud. Seda teemat välditakse meil Eestis: kadunuke viiakse ruttu silma alt ära surnukuuri, matusepäeval saad talle korraks kiire pilgu heita. Minu meelest ei aita see üldse leinast üle saada.

Paljudes kultuurides hoitakse surnu enda juures, kuivatatakse päikese käes, kaevatakse pidustustel hauast välja ja pannakse lauda istuma. Ta küll ei räägi enam, aga on ikka veel siin. Aafrikas oli surnu kodus ja ta maetakse oma hoovi. Isegi linnainimesed viiakse pärast surma oma koju, sinna, kust nad pärit on.

Aafrikas on kodu väga tähtis ja meie ka ehitasime seal endale onni.

Loe täispikka intervjuud Tuuli Roosmaga Postimees Sõbranna portaalist.

Tagasi üles