Välismaal elanud eestlastel takistab naasmist ebavõrdsus ja kohalike negatiivne meelestatus

Saates olid külas neli naist, kes rääkisid oma välismaal elamise kogemustest ning põhjustest, miks mindi ja miks tagasi tuldi.

FOTO: Kuvatõmmis videost

Eile käisid saates «Hommik Anuga» külas mitmed aastaid välismaal elanud naised, kes otsustasid nüüd kodumaale naasta. Saatejuht Anu Välba uuris, miks nad seda tegid, kuigi nad lõid seal läbi?

Saates olid külas neli naist, kes rääkisid oma välismaal elamise kogemustest ning põhjustest, miks mindi ja miks tagasi tuldi.

Lea Kreinin, kes elas välismaal 17 aastat ja töötas sel ajal eesti keele lektorina, rõhutas, et Eestis on tore elada, aga sellest ei pruugi enne aru saada, kui olla mujal elanud ja võõrast leiba söönud.

Võõrsilelu plussidena toodi välja teenindust: kui Suurbritannias on kombeks iga müüjaga nalja visata, siis Eestis võivad pilgud tappa kasvõi selle eest, kui pangakaarti kohe üles ei leia. Miinustena märkisid naised Londoni kära, müra ja õhupuudust.

«Meil on siin ikkagi loodus, turvalisus ja palju ruumi,» kostis Kreinin.

Sellegipoolest imestatakse, miks tulla Eestisse tagasi. «Inimesed ei mõista, miks ma tagasi tulin, arvatakse, et mujal on parem,» ütles Altmart, kes elas ja töötas 13-aastat Šotimaal.

Vaata täispikka intervjuud Menu lehelt.

Šotimaa Urqharti kindlus Loch Nessi ääres

FOTO: Caro / Bernhard Pries / Caro /Scanpix

Neemed Raud ja Korv kirjutasid märtsis suure arvamusloo Eestisse tagasipöördunud eestlastest. Kodumaale naasnud eestlastelt uuriti nende kogemuste kohta ja miks nad tagasi tulid.

Viivian Jõemets õppis kuus aastat Sorbonne'is Pariisis, seejärel elas lapsega viis aastat Eestis ja siis oli uuesti Pariisis viis aastat ülikooli õppejõud.

Miks tullakse tagasi? Ühest vastust ei ole – kes tuleb mõttega, et oldud kah juba, aeg koju minna. Kellel lõpeb leping ja seda pikendada ei soovi.

Meil oli laps see, kelle soovil me tagasi tulime.

Mis takistab tagasi tulemast? Kindlasti kartus alata oma tööeluga uuesti otsast peale n-ö nullist. Eestis ei ole tööle kandideerimisel oluline mitte niivõrd haridus, kogemused ja silmaring, vaid sotsiaalne võrgustik. Kaua kaugel elanud inimestel on tutvuste ring Eestis ahtake või puudub hoopis, seega on siin endale rakendust leida pigem raske.

Mida soovitada neile, kes plaanivad tagasitulekut?

Iga elumuutus on mingis mõttes keeruline, selleks tuleb valmis olla. Eriti, kui üheaegselt muutuvad töö, kool, sõpruskond, lähisuhted, elukoht ja asukohariik. Ei saa aga eeldada, et Eestisse (tagasi)kolimine on kuidagi lihtsam kui mõnesse teise riiki minek. Aeg on edasi läinud, vahepealsetel aastatel on Eestis nii mõndagi muutunud. See nn tagasipöördumine on siiski pigem uuelt lehelt alustamine, tuleb leida endale koht selles ühiskonnas, harjuda teistsuguse kooli- ja tööeluga, toiduga, mentaliteetidega. Tagasipöördujal on omaenda kultuuri suhtes tekkinud välise vaatleja pilk, ta näeb inimesi ja olukordi vahedamalt. Alati ei pruugi see tore olla.

Martin Raud elab Hollandis Haagis alates 1989. aasta detsembrist. Ta on viisakonsultant ja vabakutseline ajakirjanik.

«Ei lähe sa kuhugi: sa oled osa meist, me vajame sind, me peame sinust, siin on sul parem!» on mu kolleegid ja sõbrad kategoorilised, kui kogemata, suusoojaks võimalikku Eestisse tagasipöördumise teemat puudutan.

Amsterdam, Holland

FOTO: Caro / Jan Lederbogen/Caro / Jan Lederbogen

Aga miks ikkagi mängitakse ideega, et võiks ju ka tagasi tulla, aga… miski siiski takistab? Mis? Kartus kriitika ees, et näe seal ei saanud hakkama, tulite tagasi?

Veel kord: takistab ebakindlus ja usaldamatus. Mitte et ei saanud mujal hakkama, aga kas ma saan Eestis hakkama? Milline on tulevikuperspektiiv. Kas ma elan üle Eesti pikad ja pimedad talved ja suvised kihulased (kes on seal ka talvel aktiivsed, ülekantud tähenduses... Mul on nimelt sääseallergia)

Kui tagasiootav on Eesti, eestlased? Kui palju väärtustatakse tegelikult seda, mida mujal on õpitud-kogetud-tehtud – sõnades ju vägagi, aga kas ka tegelikult?

Kahtlen, et väärtustatakse! Eriti mis puudutab (tagasi tulema sunnitud) lapsi. Neid hakatakse koolis kuuldavasti sageli kiusama, sest nad on «teistmoodi».

Margit Säde elas 2010-2017 Šveitsis Zürichis. Ta on vabakutseline kuraator ja Eesti Kunstiakadeemia külalisdotsent.

Zürich

FOTO: Caro / Frank Sorge / Scanpix

Ootasin kaua hetke, millal lõpuks kogu perekonnaga Eestisse tulla. Viimased kuus kuud Tallinnas on mind aga Eesti elu suhtes üsnagi skeptiliseks muutunud. Sotsiaalset ebavõrdsust on väga palju ja see jääb pidevalt poes ja tänaval silma.

Väga palju on inimesi, kes elavad alla igasuguse vaesuspiiri, sotsiaalne abi on üsnagi olematu. Inflatsioon on tohutu ja toit on poes isegi kohati kallim kui Šveitsis. Ma saan aru, et Eesti elu on kõvasti võrreldes 1990ndatega arenenud ja esimest korda saavad inimesed endale lubada rohkem kui kunagi varem. Samas on nendel, kellel raske, veel raskem.

Oluline teema on veel Eestis naisena läbilöömine, ühiskonnal on naistele suured ootused iibe tõstmiseks. Pannakse südamele tõsiasja, et me ju keegi ei taha, et eestlased välja sureks. Meil on sisse seatud suurepärane emapalga süsteem, aga sellest, mis pärast saab, ei räägi keegi. Naisi ühiskonnas, nende tööd ja panust üldjuhul ei väärtustata, endiselt eksisteerib suur palgalõhe ja haritud naistele ei jätku tööd.

Miks ei tulda tagasi, kuigi Eesti kutsub? 

Põhjusi, miks ei tulda, on sama palju kui neid, miks tullakse. Kindlasti paljudele on madalad palgad, kinnised inimesed ja halb kliima olulised argumendid. Ma ei näe mingit põhjust tulla tagasi just ametliku kutse peale. See ametlik kutse on formaalsus, mis minu arvates ei jõua päriselt inimesteni.

Kõige rohkem tundub, et tagasi ei tulda valitseva mentaalsuse tõttu. Sellepärast, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Isegi kui meie kõigi sõbrad ja pered võivad olla hästi toredad ja avatud, siis suurema ringi inimestega (näiteks majanaabritega) suheldes puutub kokku kadeduse, väikluse ja otsese rassisimiga. Päris suur osa inimesi on vaenulikud ja ebaviisakad, lausa misantrooplikud ja vaatamata kaunile loodusele ja kiirele wifile on ebaterved inimsuhted minu arvates kõige mõjuvam põhjus mitte tagasi tulla.

Ede Schank-Tamkivi elas Ameerika Ühendiikides 2012–2015. Ta on vabakutseline ajakirjanik, MTÜ Eesti 2.0 tegevjuht

Mis takistab tagasitulekut?

Ilmselt on igal inimesel omad põhjused, paljuski praktilised, eelkõige seotud töö- , kooli- ja lasteaiakohtade saadavusega, elamiskuludega jne.

Aga ühiskonnas levinud väärtushinnangutel on ka kahtlemata suur roll. Olen hämmeldavalt paljude suust kuulnud küsimust: «Mis siis ikkagi juhtus, et te tagasi tulite?»

Selles küsimuses on korraga nii pealiskaudne hinnang kui ka põhjendamatu alaväärsuskompleks, justnagu oleks Eesti mingi koht, kus elamisega tuleb leppida. Tegelikult näitab kokkupuutumine teiste riikide poolt kodanikele pakutavaga – nt USA meditsiinisüsteem ja üldse igasugune bürokraatia – et me Eestis võtame paljusid asju juba liialt iseenesestmõistetavalt, me ei saa ise sageli arugi, kui hästi meil riigis asjad on.

USA kongress.

FOTO: AFP / Scanpix

Kui tagasiootav on Eesti, eestlased?

Ilmselt ei saa me riigile omistada emotsioone, kõik algab ikkagi inimestest ja eelkõige meist endist. (Kuigi (president Kennedy) loosungil «Ära mõtle, mida riik saaks teha sinu jaoks, vaid mida sina saad riigi jaoks teha!» on ilmselt iga inimese jaoks individuaalselt venivad piirid).

Ma usun küll, et mujal saadud kogemusi hinnatakse üha enam; sest üha enam on neid, kes ise on eemal viibinud ja pöörduvad koju tagasi, sest saavad aru, et mujal saadud kogemusega saab Eestis reaalselt midagi ära teha, olla protsesside mõjutaja.

Tagasi üles