Miks pole Tallinnas Studio 54 väärilist ööelu?
19. november 2018, 14:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
PÖFFi Moekino programmis linastub dokumentaalfilm «Studio 54», mis toob ekraanile New Yorki legendaarse ööklubi ajaloo. «Ära selle mütsiga siia tagasi tule,» võis kuulda 1970ndate lõpuperioodil säranud ööklubi Studio 54 omanikelt, kelleks Steve Rubell and Ian Schrager.
Kas kujutate ette, et Tallinnas oleks ööklubi, kuhu saavad sisse vaid valitud? Studio 54 ustest sisenesid need õnnelikud, kes klubi omanike ja turvameeste arvates peole sobisid – ilusad, kuulsad ja «omad inimesed». Studio 54 öid külastasid maailmakuulsad staarid, nagu näiteks Elton John, Liza Minelli, Andy Warhol, David Bowie, Elizabeth Taylor, Salvador Dali, Donald Trump, John Travolta ning Michael Jackson. Viimane sõnas filmis: «Mulle meeldib Studio 54 atmosfäär. See on koht, kuhu saad põgeneda ning end lihtsalt vabaks lasta.». Klubis pidutsenud kuulsustest lisati galerii ajalehtedesse, mis kasvatas koheselt suuremat uudishimu ning tungi Studio 54 külastamise vastu. See oli klubi, kuhu tuldi kohale kõikjalt maailmast. Miks? Sest kõik olid kohal ning nagu filmis kõlas: «Kui sind ei olnud Studio 54-s, siis ei lastud sind sealt arvatavasti sisse.».
Mis võis olla peale eliidi kohalolu ning maailmatasemel DJ-de Studio 54 tõmbenumbriks? Tõeline «entertainment» ehk meelelahutus, mida Eesti klubid kindlasti näinud pole. Film näitab kaadreid erinevatest performance’itest, külalistele mõeldud šampanjalaadungitest, teatrishowdest, poolpaljastest ilusatest inimestest ja isegi hobusest keset klubi. Studio 54 ei pakkunud vaid ilu, muusikat, meelelahutust ja tantsu, vaid ka kultuurielamust.
Kas Studio 54 ja meie Tallinna underground ööklubid on kuidagi sarnased? Filmist jäi kummitama mõte: «Me lihtsalt tantsisime ja olime kõik omavahel sõbrad – tähendab, mina ei tundud neid ja nemad mind, aga meid kedagi ei huvitanud see.» See idee iseloomustab seda subkultuuri ka Tallinnas. Kõik justkui teavad kõiki, mis ühendab koos muusikaga inimesed kokku ning sellisel juhul pole vahet kas pidu toimub Sveta baaris, Kopli 2-es, HALLis, Erinevate Tubade Klubis, Paar Veinis või Naganagas. Siiski, neid kohti on jäänud Tallinnas äärmiselt väheseks, kus Studio 54-laadsed üritused üldse toimuda saaksid.
Mäletan, et Sinilinnu kinosaal meenutas mulle New Yorki atmosfääri kõige enam, aga ainult siis, kui see puupüsti rahvast täis oli. Aga siin seisnebki põhjus, miks Eestis ei saa kunagi juhtuma midagi sellist, mida dokfilmis näha saab – meid on liiga vähe. Neid õigeid vankumatuid peohingi, keda kutsub pidudele eelkõige muusikaelamus, näiteks vanakooli house, on Eestis ilmselgelt liiga vähe ning sellepärast lähevad suured potentsiaalsed underground peokohad varem või hiljem kinni.
Hetkel on Tallinnas aga kaks suuremat underground klubi veel alles, kus kultuurielamust, ehk lausa kultuurišokki kogeda saab – Sveta baar ning HALL. Nendega ühisel joonel sammub koht nimega Kopli 2, mis lisaks eelmainitutele samuti iganädalaselt Eesti suurepäraste DJ-de kõrval ka nimekaid välisartistide Tallinna toob. Kopli 2 eeliseks on Eesti kontekstis tema väike ruum. Eestis töötavad väiksemad klubid ning see on ka üheks põhjuseks miks klubi Protest oli aastaid nii edukas ning Tallinna klubide hing – isegi kui majas oli 5 inimest, tundus, et kõik on kohal.
Õnneks rikastab Tallinna muusikakultuuri IDA raadio, mis lisab värskust ning kvaliteeti nii online raadiolainel kui ka ööelus. IDA raadio pidas sel reedel Kopli 2-es värvika peo ning tõi lavale raadio DJ-de kõrval ka Londoni multi-instrumentalisti Ben Vince’i.
Studio 54 üheks kaalukaima tähtsusega turundusstrateegiaks oli fotode avaldamine seda külastanud kuulsustest ning enneolematust peomelust riigi mainekamates ajalehtedes. Kui ajalehtedes ilmub iganädalaselt galerii nagu näiteks Bianca Jagger Studio 54 tantsupõrandal valge hobuse seljas, siis pole imestada, et üle maailma klubi külastada sooviti. Siit võiks kohalikud tegutsejad midagi kõrva taha panna. Sotsiaalmeediat kasutab märkimisväärselt ära IDA raadio, kes pildistab lihtsate meetoditega igapäevaselt oma sinise merekonteineri taustal üles raadiot külastavad DJ-d – lihtne, kuid töötav «nipp».
Dokfilmi «Studio 54» soovitan aga inimestele, kes tahavad läbi pildi ja muusika kogeda 70ndate lõpul maailma juhtiva ööklubi uskumatuid öid. Film ei kajasta ainult klubi ning tema omanike edulugu, vaid fookuses on ka Studio 54 ootamatu sulgemine.