Kunstnik ja leiutaja Leonardo da Vinci elas aastatel 1452-1519. Ta on maailma ühe kõige tuntuima maali «Mona Lisa» autor. Ka aastasadu hiljem ei anna kunstniku erakordsus ja fenomen teadlastele rahu. Nüüd on avaldatud uus teooria, mis kunstniku unikaalse maailmanägemisviisi tagamaadeks võib olla.
Kunstnik, leiutaja ja polühistor Leonardo da Vinci erakordne võime kolmedimensiooniliselt mõelda ja maalida võis olla tingitud sellest, et ta oli kõõrdsilmne. Optometrismi ja visuaalteaduste kooli arstid Londonis on renessansimeistrile diagnoosiks pannud strabismuse ehk kõõrdilmsuse. Tulemusele jõuti tänu autoportreeliste maalide ning skulptuuride vaatlemisel ja mõõtisel. Silmade joondumise analüüsist selgus, et kõik teosed on vasakule poole kallutatud, mis viitab ühe silma ebanormaalsele vaatetrajektoorile.
Kõõrdsilmsust peetakse maalijate ning kunstnike jaoks kasulikuks. Seeläbi on kergemini võimalik keskenduda lamedatele pindadele. Õnnistuseks osutunud probleemi all on kannatanud mitmed teisedki tuntud kunstnikud, nende hulgas ka näiteks Rembrandt, Harmenszoon van Rijn, Albrecht Dürer, Giovanni Francesco Barbieri, Edgar Degas, ja isegi Pablo Picasso.
Da Vincist endast pole praktiliselt ühtki tõsiseltvõetavat pilti, seetõttu saavad ajaloolased ainult spekuleerida teemal, kui suures osas kunstnik ise ennast oma töösse pani. Tihti öeldakse, et kunstnikud teevad enda teosed alateadlikult enesega sarnaseks. Ka Leonardo kirjutatud Codex Atlanticuses on kirjas, et kunstnik on paratamatult enesest inspireeritud: «Hing juhib maalija kätt ja paneb teda ennast reprodutseerima, sest hingele näib olevat see parim viis kuidas inimolendit esitleda.»