Whitney Houstoni sünge muinasjutt

Aurelia Aasa
, kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Whitney Houston kroonikakaadril dokumentaalfilmis «Whitney». Kõik paistab veel hea olevat.
Whitney Houston kroonikakaadril dokumentaalfilmis «Whitney». Kõik paistab veel hea olevat. Foto: outnow.ch

Kui Eestit on tabanud väärikasse ikka jõudnud loovisikutest dokumentaalfilmide tegemise laine, siis maailma kinokunst on olnud alati kiindunud popikoonidesse. «Whitney» on viimase kahe aasta jooksul juba teine dokfilm legendaarsest Whitney Houstonist.

Ainuüksi Whitney Houstoni nimi sisaldab endas tervet tähendussüsteemi, sümboliseerides igaühe jaoks oma. Houstoni hääl on vallutanud miljoneid. Temast räägitakse ülivõrdes ja teisiti ei saakski. Imetluse kõrval toidab Houstoni pärandit lauljannat tänini ümbritsev dramaatiline müsteerium.

Üks filmi eesmärke on intrigeerida, uurida, avastada. Lahendamata lood annavad viimaseks võimaluse. See on põhjus, miks nende juurde ikka ja jälle naastakse. Viimane põhjendab sedagi, miks Houstonile on sedavõrd lühikese aja jooksul pühendatud kaks dokfilmi. Ehkki Houston ei ole siin üksi. Amy Winehouse, Kurt Cobain, Janis Joplin on isiksused, kelle traagilise lõpuga lood on viimaste aastate jooksul filmilindile jõudnud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles