Kirjanik Jesper Parve pajatab avameelselt seenetripikogemusest Balil

Jesper Parve, 2018.

FOTO: Konstantin Sednev/Postimees/Scanpix

Jesper Parve avaldas avameelses raamatus «Minu Bali» oma kummalise kogemuse, mis järgnes hallutsinogeensete seente mekkimisele. Loe, milliste avastuseni mees jõudis. 

Alljärgnevalt on võimalik lugeda eksklusiivset katkendit Jesper Parve raamatust «Minu Bali». Kirjasajaks Petrone Print. Lisainfo SIIN

«Aitäh, Šiva!»

Gili Airil kasvab palju hallutsinogeenseid seeni ning neid müüakse täiesti tavalistes rannaäärsetes kohvikutes, segatuna mahladesse või smuutidesse. Saarele jõudes registreerime ennast rannabangalosse ja jalutame teises otsas asuvasse imeilusasse randa. Osa meie seltskonnast pikutab niisama, osa, kaasa arvatud mina, joob seenekokteile. Meiega on kaasas ka paar Ubudis elavat välismaalast, kes meie teekonda juhivad ja meid vajaduse korral ka aitavad. Kogu õhtupooliku me lihtsalt naudime vaba olemist ja päeva. Istume vee ja maa piiril, kuulame muusikat, lobiseme täiesti mõttetutel teemadel, naerame, naudime olemist ja seltskonda. Mingit sügavamat kogemust mina sellest ei saa. Esimene seenepäev ongi lihtsalt tore ja lõbus hõljumine.

Teisel päeval otsustan rohkem enda sisse minna ja joon natuke suurema koguse kokteili. Tänagi on meil kaasas paar teejuhti. Mitte mingil juhul ei tohi sellist teekonda ett e võtt a üksi, või need inimesed, kes ei ole kogu selles protsessis kindlad. Mari mängib sel ajal teises rannas Aaroniga.

See reis ei osutu üldse nii meeldivaks, kui ootasin. Mind ründab suur tahtmine kõik enda seest välja oksendada. Need inimesed, kellega rannal aega veedan, et tundu enam üldse toredad. Hakkan neis nägema omadusi, mida enda juures vihkan. Kogu energia, mis äsja nii mõnus oli, muutub väsitavaks ja intensiivseks. Lahkun seltskonnast ja istun eemale, kus on täielik vaikus. Vaid mõned kalurid püüavad taamal korallrifi  ääres kala.

Mu mõtted liiguvad lapsepõlvest tänasesse hommikusse, siis noorukiikka ja pallimänguaegadesse. Ma näen enamikku oma hirme, mille pärast on mu elus nii palju asju tegemata jäänud ja mida ma olen pidanud teiste inimeste vigadeks.

Mu silme ette ilmuvad Aaron ja Mari. Need on ürgsed visuaalid vanadest aegadest, kus mees oli pere kaitsja ja naine selle hoidja. Ma näen, kui palju mu poeg mind kui isa tegelikult vajab. Ma tunnen, et vastutan oma pere eest. See vastutus ei ole koormav, see on mehelik vastutus. See on just see, mis teeb mehest mehe.

Korraga on mul olla paha ja uskumatult hea. Nii ma leban seal mõnda aega ja lihtsalt olen, kuni tõus lükkab esimesed lained mu varvastesse. Ma sammun vette ja lasen lainete rütmil ennast kanda. Mu keha on saanud veega  justkui üheks.

Nüüd saan endas lõplikult ära lõhkuda kõik vanad mallid, hirmud ja mudelid, mis veel mu sisse on jäänud. Vesi puhastab mind lõplikult. Ma näen nüüd. Ma näen, kes ma tahan olla ja milliseks meheks saada.

Korraga lööb taevas heleroosaks ja vesi heleroheliseks. See on päikseloojang. Pimeduse langedes on kõik möödas ja me sammume vaikselt bangalote poole. Avastan järsku, et mitu aastat mu kaelas rippunud talisman on kadunud. Kuid ma ei tee sellest suuremat numbrit. On ju kõik vana puhastatud ja aeg uut looma hakata. Nii ka vanade uskumuste ja asjadega.

Lagunemine on vajalik, et saaks alustada uue kasvatamist. Ebaedu perioodid on vaimseks kasvamiseks vajalikud. Minu enda masendushood on tagasi vaadates kasuks tulnud, sest sealt välja tulles tõin endaga alati huvitavaid mõtt eid kaasa. Olen aru saanud, et väike kogus midagi väga head on palju parem kui suur kogus keskmist. Kui tulevad raskemad ajad, ja nad tulevad nagunii, sest kõik muutub ja liigub, siis on, mida meelde tuletada ja mille nimel elada. Mäletada hetki, mil sa olid tõeliselt elus.

Aitäh, Šiva, ma olen valmis nüüd ennast uuesti üles ehitama. Ma hakkan homsest palvetama loomisjumala Brahma poole. Ma tunnen, et meel, pea ja keha on puhtad, nüüd saan ilma mürata hakata lõpuks kuulama sõnumeid alateadvusest ja neist juhindudes ka oma maailma looma.