Purjus sportlased kukutasid Vello Vaheri vigaseks: esimene mõte oli, kui ma nüüd vaid ellu jääks (3)
30. september 2018, 12:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/09/30/11456714t1h215f.jpg)
Akrobaat Vello Vaher (55) paneb igal päeval suure usalduse oma kehale ja füüsisiele. Saates «Hommik Anuga» räägib mees potentsiaalselt karjääri lõpetavast momendist, kui teistele loovutatud usaldus oma keha üle õudusi täis lõpu sai.
Vello Vaher on kogu oma elu pühendanud akrobaatikale ning samas vaimus kasvatanud ka oma perekonna. 55-aastane mees jätkab igal päeval uute saavutuste püstitamist ja näiliselt justkui loodusseaduste eiramist. Telesaates «Hommik Anuga» käis mees rääkimas järjekordsest saavutusest saksa talendisaates ning kohutavast õnnetusest, mis aasta tagasi mehe karjääri ja kõndimisvõimele saatuslikuks oleks võinud saada.
2017. aasta 10. juunil oli Vello esinemas Pärnus, sportlaste peol, kus kohal mitmeid mõjukaid spordimaailma tegijaid. Vaid kuu aega enne õnnetust oli mees sooritanud Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva puhul Guinessi rekordi, rippudes kogu keha raskusega vaid hammastega kinni hoides köie küljes. 4 minutit ja 12 sekundit.
Mehe etteaste üheks osaks oli publiku osalusel lihtsate trikkide tegemine. Publikust valiti kaks tursket ja tugevamat kuju, kes akrobaatilistele numbritele kaasa aitavad. «Oli sportlaste pidu ja ma ülehindasin neid,» sõnas Vello ning lisab, et sai aru, et vähemalt üks meestest, kui mitte mõlemad ei olnud kaine. «Seal oli palju asjaolude kokkulangevusi,» meenutab mees, et ka pehmendusmatid jäid sel korral alla panemata.
«Nad tegid kolm trikki ära ja siis oli vaja mind võtta õlale ja siis vaikselt üles tõsta, aga millegipärast kui ma olin pea alaspidi, siis nad ei tõstnud mind üles, vaid võtsid käed alt ära. Ja mina kukkusin õlgade kõrguselt, või kõrgemalt otse peapeale,» kirjeldas Vello. «Tunne oli selline, nagu rong oleks sõitnud vastu betoonseina ja kõik need vagunid sõidaksid, nagu lõõts, üksteise otsa. Pealaest sabakondini käis üle selja tohutu valu. Proovsin ennast neljakäpulile ajada, aga ei suutnud ja sinna ma jäin.»
Pärnu hailas selgus, et kannatada on saanud üks disk, üks selgroolüli murdunud ja üks lüli kokkusurutud, nii, et alles oli jäänud vaid 75%. Õnnetusest taastumiseks soovitati kaks kuud olla voodirežiimil ning ette soovitati võtta operatsioon, mille käigus puuritakse terveks jäänud selgroolülidest poldid läbi, selle abil lülisambad ühendatakse ja selgroog fikseeritakse.
Vello meenutab kogemust pisarsilmi. See oli tema jaoks nii füüsiliselt, kui emotsionaalselt tohutult raske: «Esimene mõte seal laval oli: kui ma nüüd ellu jääks. See oli väga karm.
Pärast arstiga operatsioonist vestlemist küsis mees, kas protseduurijärgselt on tal võimalik näiteks jalgu kaela taha panna. «Lõpetasime pika kõne sellega, et kui ma kõndida ei taha, siis pole mõtet minna.» Juba kuu aega pärast õnnetust asus mees spordiklubis tasapisi trenni tegema. «Ainsad ajad kui mu selg ei valutaud, olid Arigatos, ehk siis kui tegin trenni,» kirjeldas ta.
Õnnetusega seotud sportlased ei ole Velloga ühendust võtnud ei nemad, ega Vello ise. «Võib-olla nad ütlesid midagi siis, kui ma seal selili maas lamasin, aga mitte pärast seda päeva,» sõnas ta, ega ole kuigi aldis edasi rääkima.
Valusast kogemusest, mis jääb mehega elu lõpuni, hoolimata jätkab ta akrobaatikaga tegelemist, ega vannu alla. Ka Saksamaal esitatud hullumeelse akrobaatikakava ajal võitles mees valuga. «Numbri ajal ka selg valutas, aga valu on minu sõber. Olen leppinud sellega,» sõnab mees helgelt naeratades.
Vaata kogu intervjuud SIIT.