Hollandlaste pühad on tänaseks tegelikult juba möödas, sest neil tuleb kingikotiga jõulumees koos Musta Peetriga nigula¬päeval, oma nimepäeval.
Nii et pühademeeleolu mitte mingisugust, vähemasti meiesuguste matside jaoks, kes on harjunud hüper-super jõulumüükide, ehitud jõulupuude ja tuledes säravate akendega. Jõulupuid oli küll, lilleturul ja kusagil taga nurgas. Ja keegi nende vastu just erilist huvi üles ei näidanud.
Hollandlasi huvitavad hoopis kaunid kunstid, sest muuseumisabad olid üüratud, vähemalt Vincent van Goghi muuseumis ja rahvusmuuseumis. Ja need olid suuremalt jaolt hollandlased, turistid olid kindlas vähemuses.
Olgugi et nädalavahetuse värk, aga ikkagi - meie inimesed siiski sellise hulgana kunstisaalidesse ei trügi. Aga vaatamist nendes muuseumides oli enam kui küll.
Van Goghi muuseumi puhul räägib juba nimi ise enda eest, lisaks kuulsale kõrvatule olid seal oma töödega esindatud ka paljud tema kaasaegsed ja sõbrad.
Rahvusmuuseumi naelaks on Rembrandti "Öine vahtkond", millele pühendatud eraldi saal. Aga Rembrandtist ehk mõjusamadki on Jan Steeni, Frans Halsi ja Johannes Vermeeri tööd.
Omaette vaatamisväärsus rahvusmuuseumis on kahtlemata vanade nukumajade väike, kuid imeilus kollektsioon, vaatamist väärib ka toatäis kuulsat Delfti portselani.
Juhtumisi oli rahvusmuuseumis kuueks nädalaks välja pandud Damien Hirsti maailmakuulus skulptuur "For the Love of God", mis kujutab endast XVIII sajandil elanud mehe pealuu plaatinast mudelit, mida katab 8601 teemanti.
Mullu 50 miljoni naela ehk tollal enam kui miljardi krooni eest maha müüdud taies rändab õnneks mööda maailma ja on avalikkusele kättesaadav. Pimedasse saali paari kohtvalgusti all kiiskavat pealuud vaatama lasti inimesi nelja-viie kaupa, aga järjekorras ootamine tasus ennast igati.