Kutsuge Roosmaa!

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koolitatud artist: Kristi Roosmaa ei muretse selle pärast, mida toob homne päev.
Koolitatud artist: Kristi Roosmaa ei muretse selle pärast, mida toob homne päev. Foto: Diana Unt

Juristiharidusega eesti piiga õppis viis aastat New Yorgis, et debüteerida Tallinnas Broadway saalidest koguni poole suuremal laval – ja ikkagi sõidab tagasi üle ookeani. Miks?

Anne Veesaar oli kuulnud kellestki Kristi Roosmaast. Oli temast lugenud paari artiklit ja saanud temalt kirja, kus seisis, et ta on huvitatud Eestis töötamisest.


Ja siis, kui Veesaar hakkas koos Mikk Purrega produtseerima Cole Porteri muusikali «Nii on meil moes!», tuli talle Roosmaa taas meelde.



«Kirjuta sellele Kristile!» soovitas Veesaar Purrele. «Me ei tea temast küll midagi, aga mu intuitsioon ütleb, et Hope Harcourti roll kisendab tema järele.»



Pärast seda, kui Roosmaa oli andnud nõusoleku muusikalis kaasa lüüa, ja paari kuu pärast Veesaare juurde sisse astus, haaras too ta kohe enda embusse. Ja ütles siis üllatunult: «Oi, sa oled nii pisike!»



Nädal tagasi, kui muusikali «Nii on meil moes!» veel viimaseid kordi Tallinna linnahalli laval mängiti, tegi Veesaar pisikese täienduse: «Tegelikult on ta suur artist.»



Nagu Veesaar, nõnda polnud enamik Eesti muusika- ja muusikalihuvilisi 27-aastast Kristi Roosmaad kuni selle sügiseni näinud, paremal juhul temast üht-teist kuulnud või lugenud.



Kas või seda, et pärast Tartu Ülikooli lõpetamist juristina tegi ta elus kannapöörde ja reisis New Yorki, kus asus õppima Ameerika muusikali- ja draamaakadeemias. Tänavu kevadel lõpetas  lisaks Broadway tantsukooli. See tähendab, et temast oli saanud Eesti kõige kaugemale ja kõrgemale jõudnud muusikaliartist.


Ja nüüd järsku tagasi Eestis – see pidi vist olema paras šokk?



Üllatus kodumaal


Kui keegi šokeeruda võiks, siis pigem ameeriklased. Roosmaa, kes on kaks korda laulnud koguni maailmakuulsa New Yorgi kontserdimaja Carnegie Halli laval, avastas esimest korda elus kodupubliku ette astudes, et Eestis osatakse muusikale lavastada mõneti suurejoonelisemaltki kui ookeani taga.



«Eestlased kipuvad arvama, et mujal on parem, aga olles nüüd löönud kaasa eesti muusikalis, on mu üllatus suur ja seda üksnes positiivses mõttes,» tulistab ta oma rutaka kõnemaneeriga. Ja viskab selle tõestuseks ühe näite teise otsa: «Mul on siin oma grimeerija ja isiklik riietaja, kes aitab kostüüme vahetada. Kingadel tehakse lausa paelad lahti, et astu sisse.



Eraldi inimene paneb mikri külge ja kontrollib, et see töötab – uskumatu! Sellist glamuuri pole ma oma elus näinud. Ameerikas olen kõik oma lokid ise keeranud ja ise meigi teinud. Ka kostüüme olen ise otsinud. Kapid, kastid ja toolid olen samuti ise lavale tassinud, kui vaja.»


Rääkimata sellest, et New Yorgi Broadwayl pole ühtki teatrisaali, kuhu mahuks 4000 pealtvaatajat nagu Tallinnas linnahalli. Enamasti on nood poole väiksemad.



Ehkki produtsent Veesaar ei hoia Roosmaa kiitmisel sõnu kokku – «Kristil on tohutu pingetaluvus; temas on sisemist ja välist sära; ta suudab end esinemise päevaks alati õigesse vormi ajastada; ta on olnud oma partneritele suurepäraseks eeskujuks» –, ei jää Roosmaa kuigi kauaks Eestisse. Juba pärast jõule sõidab ta tagasi New Yorki.



New Yorgis ootab teda Chelsea linnaosas («Seal on turvaline – seal elavad gay-mehed, mind ei taheta,» viskab ta naljatamisi) ühiselamus väike üürituba. Ja just enne Eestisse tulekut leitud mänedžer, mis tähendab, et on tekkinud lootus pääseda parematele casting’utele ehk konkurssidele. Seda enam, et suvel õnnestus tal kolmekuise bürokraatliku kadalipu läbimise järel hankida passi artistiviisa.



Kartmatus homse ees


Jah, muidugi oleks mugav Eestisse jääda, tunnistab Roosmaa. «Siin on lihtsam,» tõdeb ta. «Sulle pakutakse superasju, ilma et peaksid närveerima sadade teiste endasugustega samas ruumis, et siis casting’ul oma 16 taktikest ette laulda.»



Ometi ei kalluta Eesti lihtsam elu teda siia jääma. Põhjus, nagu Roosmaa seletab, peitub selles, et ta ihkab olla töötav näitleja. «Olen viimased viis aastat New Yorgis elanud,» nendib ta, «harjunud iga nädal tantsutundides ja muusikalitundides ja kursustel käima, end pidevalt  erialaselt täiendama ja arendama, milleks New Yorgis on suurepärased võimalused.



Nii kaua, kui mul on võimalus töötada ja elada New Yorgis, ma seda ka teen.»


Tõsi, see ei tähenda, et Roosmaa peaks tingimata elu lõpuni New Yorki jääma. «See on nii närviline ja armutu linn,» tunnistab ta. «Kogu elu ei tahaks seal elada – liiga väsitav ja kurnav.» Ja ega koht, kus olla ja elada, polegi talle nii oluline – New Yorgi asemel kõlbaks sama hästi ka Soome või Eesti. Peaasi et saaks tegutseda erialal, mille omandamiseks on viimastel aastatel nii palju vaeva nähtud.



Üks, mis Roosmaad enamikust eristab, on see, et ta ei muretse üleliia tuleviku pärast. «Võib-olla olen juba aasta pärast Eestis tagasi ja abielus,» lausub ta, praegu vaba ja vallaline, naljatades. «Kui läheb nii, siis läheb nii.



Aga ma ei põe ette. Muidu põled läbi.»


Lõpuks ei sõltu kõik sugugi üksnes temast. Tänu hiljuti leitud mänedžerile kuuluvad ta nimi ja nägu nüüd nende hulka, mille seast muusikalide ja filmide tegijad hakkavad sobivaid osalisi otsima. Aga ta on uustulnuk, ja uustulnukana teab, kui raske on esimest rolli, esimest märki kirja saada.



Ent ta usub, et kui mänedžer teda päevast päeva välja pakub – nagu pakutakse New Yorgis kümneid teisigi –, siis küllap saabub lõpuks seegi päev, mil keegi ütleb seal samamoodi, nagu ütles sel sügisel Veesaar Purrele: kutsuge see Roosmaa ükskord siia!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles