50 koljuta skeletti võivad aidata lahendada Vaikse ookeani saarte asustamise saladust

Inna-Katrin Hein
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Efate saarelt leitud 3000 aasta vanune matmispaik. Pildil on inimjäänused, millelt on kolju eraldatud. Koos inimjäänustega on maetud kolm koljut, mis ei kuulu selle inimjäänuse
Efate saarelt leitud 3000 aasta vanune matmispaik. Pildil on inimjäänused, millelt on kolju eraldatud. Koos inimjäänustega on maetud kolm koljut, mis ei kuulu selle inimjäänuse Foto: Reuters / Scanpix

Arheoloogid leidsid Vaikse ookeani Vanuatu saarterühma kuuluvalt Efate saarelt 50 inimskeletti, millelt oli kolju eraldatud ja teise kohta maha maetud.

Teadlaste sõnul võib see matmispaik olla selle piirkonna vanim ning aidata lahendada Vaikse ookeani saarte asustamise saladust, kirjutab Yahoo news.

Teadlaste arvates maeti sinna 3000 aastat tagasi polüneeslaste esivanemad, lapita hõimu kuulunud inimesed.

«Sellise matmispaiga leidmine aitab heita uut valgus Vaikse ookeani saarte elu-olule ja ajaloole. Samuti ka sellele, kuidas Vaikse ookeani saared võidi kunagi asustada. Meie leid annab võimaluse uuesti rekonstrueerida meresõitjatest lapita hõimu liikumisi Vaikse ookeani piirkonnas. See hõim jõudis näiteks Vanuatule, Fidžile, Tongale, Samoale ja Melaneesiasse,» selgitasid arheoloogid.

Siiani pole teadlased lõpuni lahendanud Vaikse ookeani saarte asustamise küsimust ja kas erinevatel saartel elanud inimgrupid olid üksteisest isolatsioonis või kontakteerusid,  võttes  ette pikki mereretki.

«Meie ees on küsimus, kas nad elasid isolatsioonis või suhtlesid tihedalt,» nentis antropoloog Alex Bentley.

Arheoloogide kinnitusel on viimase 50 aasta jooksul Vaikse ookeani saartelt leitud rohkem kui 200 erinevate hõimude asuala, kuid inimjäänuseid on leitud väga vähe.

«Selle hauakoha leidmine annab meile võimaluse hüpoteesile lahenduse leida,» ütles Bentley.

Bentley ja tema kolleegid analüüsisid 17 koljuta skeleti luudes leiduvaid isotoope. Need ained näitasid, kuidas need isikud elasid ja millest toitusid.

«Lõuna suunaliselt maetutel täheldasime teistsuguseid isotoope, kui ülejäänutel. Nende kehas leidunud isotoobid viitavad sellele, et nende varasem toitumine oli rohkem maismaaga seotud, mitte mereandidega nagu ülejäänud maetutel,» selgitasid teadlased.

Arheoloogide arvates võisid lapita hõimu algkodumaaks olla näiteks praegune Uus Guinea.

«Eriti huvitavaks eksemplariks on ühe mehe skelett, kellega koos on kolm erinevat koljut maetud. Lapita hõim mattis oma surnud koos peaga. Alles hiljem, kui nahk ja liha oli ümber ära mädanenud, pead eraldati kehast. Koljud puhastati ja neid kasutati mitmesuguste tseremooniate juures ning lõpuks maeti uuesti maha,» selgitasid uurijad.

Arheoloogide kinnitusel võis kolme koljut sisaldavas hauas olla tähtis hõimuliige.

«See, et hauda pandi kolm koljut, viitab sinna maetud isiku tähtsusele. Lisaks see, et varem piirkonnas elanud maeti koos sisse saabunud immigrantidega, lapita hõimu liikmetega, näitab viimaste suurt austamist,» selgitasid arheoloogid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles