Maailmakuulus Serbia naivist avas Viljandis klaasimaalide näituse

, suvereporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kondase keskuses saab uudistada Serbia kunstniku Mile Davidovici fantaasiaküllaseid külaelupilte.
Kondase keskuses saab uudistada Serbia kunstniku Mile Davidovici fantaasiaküllaseid külaelupilte. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Eelmisel reedel avas Kondase keskuses näituse maailmas uudse klaasimaalitehnikaga tuntust kogunud Serbia naivist Mile Davidovic.

Kunstnik eksponeerib oma loomingut Eestis esimest korda. Just seepärast eelistas ta tulla siia, ehkki samal ajal avati tema tööde väljapanek ka Prantsusmaal.

Mõni ütleb, et naivistid on pühapäevamaalijad, kes pole tõenäoliselt kunsti õppinud ja teenivad elatist muu tööga. Mile Davidovic, kas see käib ka teie kohta?

Ma tahtsin kunsti õppima minna, aga isa arvas, et oleks parem, kui õpiksin näiteks majandust. Lõpetasingi Belgradis kõrgema majanduskooli. Õpingute ajal muutus tõmme kunsti poole siiski üha tugevamaks ja nii hakkasin ka maalima.

Pärast kooli töötasin filmiuudiste turundussektori juhi, kaameramehe ja reporterina. Nüüd olen juba täiskohaga kunstnik. Serbias tähendab see sisuliselt kunstnikuna tööle vormistamist. Neile, kellega selline leping sõlmitakse, on tagatud sotsiaalkindlustus ja pensionifond ning nad ei pea müüdavate maalide pealt makse maksma.

Kondase keskuses eksponeerite õlivärvidega klaasile maalitud teoseid. Eriti hinnatakse teid aga tänu selle tehnika arendamisele.

Endise Jugoslaavia aladel on klaasil õlimaal väga tüüpiline. Tegemist on keerulise tehnikaga, mille puhul ei tohi vigu teha, sest klaasilt ei ole võimalik õlivärvi aluspinda kahjustamata eemaldada. Kohtasin kunstnikke, kes seda tehnikat valdasid. Nad näitasid ette ja ma hakkasin katsetama. Iga päevaga tuli järjest paremini välja ja nüüdseks usun, et olen selle oskuse omandanud.

Siis tuli mõte naivistliku kunsti maailmas midagi uut teha. Olen teadaolevalt ainus, kes maalib kolmele klaasile, mis asetatakse hiljem eri pidi üksteise peale.

Inimesed imestavad tihti, kuidas näib pilt klaasil, mis on kokkuvõttes ainult sentimeeter paks, ulatuvat vähemalt saja meetri sügavusse.

Kolmekihilisi klaasimaale olen siiski veel vähe teinud, sest nende kompositsiooni on väga keerukas luua. Muidugi maalin ka traditsioonilisele pinnale: lõuendile.

Miks just naivism?

Algul ei pidanud ma naivismist eriti lugu. Suhtlesin inimestega, kes olid minuga ühte meelt. Tegin mõned naivistlikud maalid, aga ei tahtnud neid müüa. Siis tuli mu ateljeesse inimesi, kes ütlesid, et nad lihtsalt peavad mõne mu maali saama ja istuvad mu kõrval seni, kuni ümber mõtlen.

Nüüd ütlevad need, kellele naivistlik kunst ei meeldinud, et kui keegi minu maale vaatab, hakkab ta naivismi armastama. Seda on väga hea kuulda.

Mis see on, mis teid kõnetab — mis teie käe läbi värvide keelde jõuab?

Mind köidab külaelu. Endise Jugoslaavia aladel kasutatakse seda motiivi palju, Lääne-Euroopas järjest vähem. Kaubanduskeskuse riiulite vahel mängivate laste kujutamine pole minu arvates kuigi kõnekas.

Kaua linnas elanud inimestele jääb külaelu kaugeks, lapsed ei pruugi teadagi, milline näeb välja kukk või lehm. Minu maalid toovad selle keskkonna mingil määral nendeni.

Mu uueks inspiratsiooniallikaks on Eesti, ka Viljandi. Nägin siin palju detaile, mida kavatsen kasutada.

Millele te maalides enim tähelepanu pöörate?

Vajan selleks täielikku üksindust. Siis panen klassikalise muusika mängima ja saan rahus töötada.

Pööran palju tähelepanu varjudele: isegi kui päikest pildil ei ole, peab selgeks mõtlema, kust valgus langeb.

Paljud inimesed ei armasta tumedavärvilisi, sügisese atmosfääriga pilte. Mina kasutan palju erksaid värve, sest nii on igati lõbusam.

Mu maalidel on palju läbivaid detaile: kõrvits, seened, päevalilled ja loomad. Need ei ole juhuslikult pildile visatud, vaid aitavad mul kompositsiooniga katsetada ja peaksid mõjuma tervikuna — üksteist tasakaalustama.

Kuidas teid kunstimaailmas vastu võeti?

Näitasin oma esimest tööd ühele juba tuntud kunstnikule. Ta ütles mulle selge sõnaga: viska see ära! Ma ei võtnud ta nõuannet kuulda, proovisin veel ja veel. Usun, et iga korraga saab järjest parem olla.

Eelmisel aastal kohtasin sedasama kunstnikku pärast 16 aastat ja küsisin, mis ta nüüd arvab. Ta tunnistas mind endast paremaks.

Oma kunstnikutee alguses tahtsin osaleda ühel Serbia naivistliku kunsti võistlusel, aga mulle öeldi, et mu maalid pole piisavalt head. Olin väga pettunud, kuid otsustasin  maalid saata Pariisi samasugusele võistlusele. Sain seal esimese koha ja müüsin kõik tööd viieteistkümne minutiga maha. Viimase pärast läks kaks prouat isegi vaidlema, kumb seda enne nägi ja kummal on ostmiseks suurem õigus.

See oli mu esimene näitus väljaspool Serbiat. Teadsin, et Pariisis on inimesed täiesti teistsugused, ja kahtlesin, et võib-olla neile ei meeldigi mu maalid. Näitusepaik oli Seine’i jõe lähedal ja mõtlesin, et kui mu maalid publikule ei meeldi, viskan need pärast suure kaarega jõkke, nii et kohalik leht saab kirjutada intrigeeriva loo hullunud kunstnikust. Seda ta õnneks tegema ei pidanud.

Kuuldavasti on teie maalid leidnud praeguseks tee paljude tuntud inimeste koju.

Palju töid on ostnud saatkonnad edasikinkimiseks, nii et kõigi saatust ma täpselt ei tea, aga mu loomingut on näiteks Hispaania kuulsal tenoril Jose Carrerasel, Saksa poliitikul Gerhard Schröderil, Briti ajakirjanikul Tony Parsonsil, Prantsuse näitlejannal Catherine Deneuve’il ja Venemaa peaministril Vladimir Putinil.

Olete maalimise kõrval ka kirjutamises kätt proovinud. Millest teie raamat räägib?

Raamatu kirjutamise võtsin käsile, kui olin Kreeka sõpradega jalgpalli mängides parema käe luu murdnud ega saanud kuus kuud maalida.

Otsustasin seda aega ära kasutada, et kirjutada raamat elust ja tööst väljaspool Serbiat. Valisin umbes nelikümmend maad, kus ma käinud olin, ja kasutasin ka nende maade inimeste tähelepanekuid.

Kui aega leian, tahaksin juba järgmiste riikide kohta teise samasuguse raamatu välja anda.

Tundub, et reisimine pakub maalimiskirele arvestatavat konkurentsi.

Mulle meeldib mu töö osalt just seetõttu, et see võimaldab palju reisida. Mul on olnud umbes kolmsada näitust ligi viiekümnes riigis — nii on mul õnnestunud käia kõigil kontinentidel peale Austraalia.

Proovin iga kord leida uue koha, kus oma maale näidata. Kui mõnes riigis pole mu töid varem näidatud, tahan kindlasti ka näituse avamisele minna.

Eestis olengi esimest korda. Mulle meeldib, et siin on palju metsi ja järvi ning minu kodumaaga võrreldes tavapäratult vaiksed inimesed. Hämmastav, kuidas päike loojub alles kella üheteistkümnest õhtul ja uus päev algab juba neljast! Käisin Viljandis nii giidiga kui ilma mitu korda jalutamas — väga ilus ja puhas linn. Siin võiks isegi kunagi elada!

Kui kaua teie maale Viljandis näha võib?

Need on Kondase keskuses esialgu üleval umbes kolm kuud. Pärast loodan siinsete inimestega koostööd jätkata.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles