Neljas katkend Lepajõe uuest raamatust: naisetapja Manuel nägi välja nagu kõige sümpaatsem algklasside õpetaja

Alex Lepajõe 1988. aastal HKI keskvangla hoovis.

FOTO: Erakogu

Elu24 avaldab neljanda katkendi Alex Lepajõe uuest raamatust «Röövlinnud», mis käsitleb kõmulisi Soome sündmusi, kinnivõtmist, vanglat ja toonast elu-olu tõepäraselt ja ilustamata.

Lepajõe märgib, et «Röövlinnud» on teine osa neljaosaliseks mõeldud raamatute-sarjast ning annab tagasivaade Soome toonasele (vangla)ühiskonnale, seal kohatud tüüpidele, kellest ükski (nagu ka seal kirjeldatud sündmused) ei ole väljamõeldud või ei esine valenime all.

Soome vangla oli tol ajal väga Soome-keskne. Soome suurima vangla peale oli vaid kaks välismaalast peale minu. Üks Iisreali passiga heroiinikaupmees Jacob ja teine kirehoos oma soomlannast abikaasa teise ilma saatnud hispaanlasest vunts Manuel ehk Manolo.

Jacob vandus, et on süütu, kuidas muidu, ja punus kogu aeg tulevikuskeeme. Ei jõudnud ära oodata, millal saab neid ellu viima hakata. Ilmselt ei kavatsenud süütu mees asja niimoodi jätta.

Väikest kasvu, paksude, ajast ja arust prilliraamidega naisetapja Manuel nägi välja nagu kõige sümpaatsem algklasside õpetaja. Kui näidata sajale inimesele kümmet suvalise kodaniku fotot, mille seas ka Manuel, ja küsida, kes neist on tapja, siis mitte keegi poleks tema peale näidanud.

Ta ei saanud tuhkagi soome keelest aru ja küsis alatasa, mis siin või seal kirjas on. Vananes iga vanglas veedetud nädalaga vähemalt aasta võrra, nii et selleks ajaks, kui ta vanglast välja sai – ja sinna läks veel tükk maad aega –, oli ta juba saja kahekümne seitsme aastane.

Kõige põnevam kuju tuli siiski mitte kauge maa ja mere tagant, vaid kõrvalt Rootsist. Kuigi elas hoopis Floridas ja kinni võeti Vantaa lennuväljal. Leif Lindberg oli tolle aja Soomes esimese suurusjärgu soomerootslasest krimitäht.

Abielus piltilusa Miss Soome Ursula Rainioga. Keskmist kasvu, terase pilgu ja meeldejääva kotkaninaga, mis oli nii kunstipäraselt kaardus, et talle poleks nõida mängides isegi grimmi vaja olnud. See aga ei teinud temast sugugi inetut, vaid hoopis ligitõmbava tüübi.

Õppinud laevaehitajaks, sattus Leif seitsmekümnendatel Floridasse ja taipas kohe, et just sinna tuleks hoogsalt areneva Soome kapitalismi mootori, tema uusrikkurite pime raha paigutada. Soomes valitses tol ajal karm maksumäär ja valuuta väljaveo keeld. Ja mees

leidis geniaalse mooduse, kuidas sularaha üle ookeani toimetada. Kuid sellest mõni teine kord mõnes teises kohas.

Laevaehitajast sai igatahes poole aasta pärast kinnisvaraarendaja, kelle mere äärde ehitatud villas võtsid järgnevatel aastatel (aga võib-olla võtavad tänaseni) päikest paljud Soome jõukad, kelle nimed ei ütle tänapäeval enam arvatavasti suurt midagi, erandiks vaid Spede

Pasanen, kelle saateid koos Vesa-Matti Loiri ja Riitta Väisäneniga vaadati ka Eestis, nii et silmad valusad.

Ühtegi investorite maksuameti eest peidetud marka Leifi käest kunagi kätte ei saadud. Kogu süüdistus oli üles ehitatud surmani ära hirmutatud rikkuritest tunnistajate ütlustele. Sellest oli tolleaegses Soome kohtusüsteemis rohkem kui küllalt. Leif rääkis mulle, et Soome politseile oli kogu lugu nii tähtis, et Floridasse saadeti isegi Suojelupoliisi agente, kes seal koos FBI-ga kuude kaupa tema järel luurasid.

Mehele mõistetigi paar aastat vanglat, millest ta istus minust korrus allpool olevas kambris üle aasta. Vaat temale oli kukkumine valus. Kukkus ta ju otse šampanjamaitselisest jet-set’ist kolmnurgas Stockholm-Helsingi-Miami läppunud urkasse, kus tuli oma plekist siibergi hommikuti ise näpu vahele võtta ja ühises järjekorras haisvasse kanalisatsiooniauku valada.

Lisakaristusena tuli tal kannatada soome lehtede ilkumist. Need olid alati rõõmsad, kui mõni soomerootslane vahele võeti ja vangi pandi. Eriti veel, kui kätte saadi selline tõbras, kes nende armsalt süütu linalakast pikku Ursula ära võrgutas ja endaga Floridasse kaasa viis! Kindlasti pool-vägisi…

Leif rääkis alati tasase häälega. Võib-olla sellepärast, et oli pealtkuulamistega ära hirmutatud, või oligi see tema viis rääkida. Valis iga sõna hoolikalt. Huvitus lugudest, mida talle Eestist rääkisin. Ma arvan, see aitas tal Soome peale vähem mõelda. Aitas paremini toime tulla kohutava mainekaotuse ja kibestumisega, mida ta kahtlemata tundis, kui mõtles kõikide nende peale, kelle raha ta nii kasumlikult paigutanud oli ja kes tänu asemel nüüd sellise agarusega ta kogu karvadega maha müünud olid!

Nagu ta korduvalt jutu sees mainis, poleks ta kunagi võinud arvata, et nii paljudele tema klientidele ühe politseis veedetud öö jooksul selline äiti-ikävä peale tuleb. Tema kliendid pääsesidki ehmatusega, vaatamata sellele, et seaduse ees olid nad sama palju süüdi kui Leif Lindberg ja pidanuks istuma tema kõrval kongis.

Aga ei istunud. Hoopis pääsesid ehmatusega ja soojendasid ennast juba õige pea Leifi ehitatud Miami South Beachi villa ookeanivaatega terrassil...

Tagasi üles