Kolmas katkend Lepajõe uuest raamatust: ka ajakirjandus oli sunnitud tõdema, et naistega olime osavamad kui panka röövides

Alex Lepajõe 1988. aastal HKI keskvangla hoovis. Foto: Erakogu

Elu24 avaldab kolmanda katkendi Alex Lepajõe uuest raamatust «Röövlinnud», mis käsitleb suuresti kõmulisi Soome sündmusi, kinnivõtmist, vanglat ja toonast elu-olu, tõepäraselt ja ilustamata.

Lepajõe märgib, et «Röövlinnud» on teine osa neljaosaliseks mõeldud raamatute-sarjast ning annab tagasivaade Soome toonasele (vangla)ühiskonnale, seal kohatud tüüpidele, kellest ükski (nagu ka seal kirjeldatud sündmused) ei ole väljamõeldud või ei esine valenime all.

«Kui kuues kuu üksikkambris läbi oli saanud, ei pannud ma enam aja möödumist tähele. Iga järgnev päev sarnanes eelmisega. Söök hommikul läbi luugi, siis jalutamine eraldatud vanglaosas ja uuesti kongi kuni järgmise söögi ja järgmise päeva lõunani. Ei ajalehti, ei raamatuid. Ainsaks rõõmuks igalaupäevane saun.

Üksikkongis hoidmine ei olnud millegagi põhjendatud. Juhul kui tegemist oleks olnud valgete inimestega, oleksid inimõiguslased, nii palju või vähe kui neid tolleaegses Soomes oli, olnud ammu tagajalgadel. Selline eraldamise viis oli mõeldud vaid teenekate retside, ohtlike kinnipeetavate või nende suhtes, kes olid eraldatud nende enda turvalisuse huvides, nagu puhtsüdamliku ülestunnistusega narkodiilerid või paadunud pedofiilid ja vägistajad. Me ei kuulunud ühessegi nimetatud kategooriasse.

Meie kaebusi ei tarvitsenud võimudel karta. Me ei huvitanud kedagi. Meie advokaadid saatsid vist korra kuhugi mingi märgukirja, aga kõik see oli tühi töö. Lindpriid ei huvita kusagil maailmas kedagi. Polnud vaja karta saatkonna nooti Tehtaankatu 1-st, veel vähem aadressilt Pohjoisesplanadi 7.

Kuuenda kuu lõpuks oli üksikkong, mis meie puhul oli mõeldud eeskätt lisakaristusena, hakanud muutuma õnnistuseks. Viletsa ja vahel ka külmaks lastud toiduga ei harjunud ma kuni viimase eraldatuses veedetud päevani, kuid see ei seganud endale lõpuks ausalt otsa vaatamast.

Kõik ei olnud ka nii hull selles pimedas osakonnas. Toidu pealt välismaalastele võisid soomlsed kokku hoida, aga sauna koha pealt olid nad aumehed. See oli rahvusliku uhkuse küsimus. Seal nad endale sigadusi ei lubanud. Seda tunnikest ei võetud kelleltki ära, ole sa nii paadunud rets või terrorist või välismaalane kui tahes. Kunagi ei kasutatud seda mõjutusvahendina, kuigi oleks võinud.

Jätta see neljakümne kraadi peale ja öelda välismaalasele «oi, kerise kivid on vanad, traadid läbi põlenud, kuumemaks enam ei lähe». Ei midagi sellist. Kõikide nende kuude jooksul oli saun alati kuum nagu põrgu eeskoda ja kestis täpselt tunni.

Või oli seegi mõeldud mõjutusvahendina. Kütame sauna nii kuumaks, et sa seal olla ei saaks. See oleks olnud tühi töö, talusin kuuma hästi. Ja üldse, aitab nendest lõpututest vandenõuteooriatest.

Müüridest väljaspool oldi samuti ülbetest röövidest toibunud ja elu läks vanaviisi edasi, Nykänen valiti aasta sportlaseks ja meie poolt röövitud HOP-panga ostis suurem ja rikkam SYP. Eppu Normaali lasi välja oma vahva «Kitara, taivas ja tähdet» ning Koivisto sõitis tütre, mitte abikaasaga Jaapanisse.

Soomlastele, peale politsei ja vanglaametnike, oli selge, et karm rahvusvaheline kuritegevus polnud siiski veel Soome jõudnud. Seda pidid nad veel tükk aega ootama. Meie seda ei esindanud.

Olime tasapisi ohtlikest rahvusvahelise haardega kurjategijatest muutunud rohkem spordi- ja naistemeesteks. Sellisteks, kes olid endale ajutiselt vale ala valinud. Ka ajakirjandus, kes kogu looga väga intensiivselt enam ei tegelenud, oli sunnitud tõdema, et naistega olime osavamad kui panka röövides.

Sama leidis ka tol ajal kuulus Juha Vainio, kui jäädvustas kaks seiklejat lauluga «Aleks ja Jaan» oma viimasel kauamängival Soome kergemuusika ajalukku. «Jaan» kui kahtlemata kahest kenam mees sai soome austajannadelt rohkem kirju. Ja miks ka mitte. Kes siis ei tahtnud kirjutada pangaröövlile, kel filminäitleja välimus, aga nimi otsetõlkes raev.

See kõik tuli siiski veidi hiljem. Esimese kaheksa kuu jooksul oli ainus asi, mida lugeda anti, ülekuulamisprotokollid, ja seal polnud midagi lugeda. Istusin kongis ja tunne oli sama, mis aasta eest mere peal. Siis, kui kompass näitas kurat teab mida ja olime läbimärgadena keset ulgumerd. Polnud aimugi, mis saama hakkab.

Üks valvur oligi korra läbi ukse möödaminnes nähvanud: «See siin pole midagi. Teie probleemid peale karistuse kandmist alles algavad.» Polnud keeruline arvata, millele ta vihjas. Et peale vabanemist saadetakse meid tagasi.

Eks ta hull oleks olnud. Lõplik pitser täielikule ebaõnnestumisele. Mõnel pilvisemal päeval tundus see isegi võimalik olevat. Siis jälle, kui päike oli pilve tagant välja tulnud ja mõne kiire ka minu kongi poetanud, tundus see sulaselge absurdina. Lasta meid karistada veel põgenemise eest?

Ka advokaadid kinnitasid, et see jutt on jama, aga hämaras vangikongis tundub ka tavaline ämblik lae all mitte süütu õnnetooja, vaid poolemeetrise näljase lihasööjana. Meid hoiti endiselt eraldi ja aeg-ajalt sõidutati ühest kohast teise. See oli tüütu aga harjus ära...

Kui esimesel kuul võis politsei loota, et üksikkong paneb inimest üles tunnistama juveelide asukoha ja töö tellija, siis pool aastat hiljem oli seda küll naiivne loota. Sellisel juhul olid nende ülekuulamis- ja kinnipidamisõpikud vananenud. Kui sa ei saa inimest esimese nädala

või äärmisel juhul kuu jooksul rääkima, siis lootus, et ta hakkab rääkima kaheksandal või kahekümne kaheksandal kuul, on nullilähedane.

Kui esimesed kuud üle elada, on spordipoisil ükskõik, kaua teda üksikkongis hoitakse. Kasvõi neli aastat ühtejutti. Selleks ajaks ollakse kõigega kohanenud. Närvilisus ja teadmatus on taandunud ja rahu endaga tehtud.»