Katkend Lepajõe uuest raamatust: vaatasin relva ta käes ja mõtlesin, kas meil ikka peab selline kuulipilduja olema

Alex Lepajõe 1988. aastal HKI keskvangla hoovis. Foto: Erakogu

Elu24 avaldab esimese katkendi Alex Lepajõe uuest raamatust «Röövlinnud», mis käsitleb kõmulisi Soome sündmusi, kinnivõtmist, vanglat ja toonast elu-olu tõepäraselt ja ilustamata.

Lepajõe märgib tutvustuses, et «Röövlinnud» on teine osa neljaosaliseks mõeldud raamatute-sarjast ning annab tagasivaade Soome toonasele (vangla)ühiskonnale, seal kohatud tüüpidele, kellest ükski (nagu ka seal kirjeldatud sündmused) ei ole väljamõeldud või ei esine valenime all. 

«Järgmisel hommikul olime juba sinna teel. Pidime linnast kolme-neljakümne kilomeetri kaugusele sõitma ja seiklema tükk aega erinevate teede vahel, kaart näpus, enne kui õige teeotsa leidsime. Sõitsime läbi tiheda padriku. Seejärel muutus kõik hämaraks, vaatamata sellele, et väljas oli päikesepaisteline kevadilm.

Ühtäkki ei lasknud männid ja kuused enam päikesevalgust läbi. Padrikus looklev tee oli enamjaolt vaid autolaiune. Sõitsime läbi hõredama padriku ja enne kui päris laande oleks jõudnud, olime kohal. Enam-vähem kohe, kui mootori välja lülitasime, läks maja uks lahti ja ukse peale ilmus suuremat kasvu karvane tegelane.

Esitlemisega ta end vaevama ei hakanud. Tal olid veidi sassis pikemad juuksed ja seljas sõjaväelase kaitsevärvi jakk. Mees võis olla viiekümnene. Oma välimusega sobis ta selle püsivalt hämara ümbrusega hästi kokku. Kelle kaudu Raits selle kõheda kuju leidis, kes polnud kindlasti üheski kirikukooris laulnud ega kooli luuletusvõistlusi võitnud, ei tea tänaseni.

Tegime igatahes samuti karmid näod pähe ja teatasime ilma keerutamata, mis meil vaja. Vana vaatas meid mõnda aega vaikides, kuigi teadis juba, miks me seal olime. Kui kuulis, et tahame midagi korralikku, elavnes veidi, kuigi püüdis seda mitte välja näidata. Küsis, kas kavatseme Soomes tööle minna? Vastasime, et mitte mingil juhul. Me polnud selles kokku leppinud, kuid see tuli ühel ajal mõlema suust.

Võsavillem tegi näo, et jäi uskuma, ning kadus eemal seisvasse kuuri. Minutit viis kolistas seal ja kui tagasi tuli, oli tal kaasas midagi, millest ei saanud päris hästi aru, mis see oli. Suurem kui automaat ja väiksem kui kuulipilduja. Mulle tundus, et vana oli selle ise valmistanud. Kurat, olime palunud midagi korralikku, aga see seal oli liiga korralik. Milleks meile selline kahur, mõtlesin.

Mees ulatas automaadi ja teatas uhkusega hääles, et tegemist on Teise maailmasõja aegse Soome automaadiga. Mõistetavalt ulatas ta selle Raitsile. Ma vaatasin seda relva ta käes ja mõtlesin, kas meil ikka peab selline kuulipilduja olema. Võib-olla piisaks natuke vähenõudlikumast? Endale palusingi midagi tagasihoidlikumat.

Vanamees tõi revolvri. Parabellum, nagu ta teatas. Tegemist olla ohvitseride relvaga. Selline iseloomustus sobis. Ma polnud peale õhupüssi, millega tiirus plekist parte aeg-ajalt lapsena laskmas käisin, ühtegi relva käes hoidnud ja esialgu oli tunne kõhedavõitu. See läks kiiresti üle. Juba mõne minutiga asendus pelg rahutu hasardiga.

Relv tundus käes mugav. Võib isegi öelda, et tundsin seda käes hoides ennast liiga hästi. Relva käes hoides tunneb ka väike ja väeti ennast suure ja tugevana. Meie aga olime suured ja tugevad, nii et nüüd tundsime end samasuguste maailma valitsejatena, nagu need kaks kommunistliku Kuuba kaabakat selles filmis, mida Uppsalas vaatamas käisin.

Küsisin Raitsilt vahepeal, kas see tema oma liiga suur ei ole, ja ta ütles, talle olla mainitud, et ainult kaks asja oligi saadaval, muud korralikku ei olevat. Oli näha, et ka Raits oli alguses kohmetunud, kui selle kätte võttis, kuigi relv sobis talle paremini kui mulle. Kui tal oleks veel Soome Talvesõja-aegne munder seljas olnud, mõnel vanamehel selline kindlasti kusagil rippus, oleks ta võinud ehtida igat Soome sõjaaegset mobilisatsiooniplakatit.

Kui palju relvad maksid, ei mäleta, aga odavad nad ei olnud. Üle kümne tuhande marga kindlasti. Raits oli sellega arvestanud, nii et suurt tingimist ei olnud. Vist tuhat marka saime veel alla kaubeldud.

«Mis see seal otsas on?» küsisin, osutades toru otsas silindrile, mis sinna kohe üldse ei sobinud. Rikkus relva väljanägemist, tehes sellest gaasirelva püssi, sellise, millest politsei rahva pihta gaasi laseb.

«Summuti.»

«Milleks? Tapma läheme kedagi või?» Vanamees sai vist meie keelest aru ja pistis kohe vahele. «See on hinna sees… Kui tahate, võin selle ära võtta.»

Mõtlesime, kui hinna sees, las ta siis olla. Tahtsime relvi kohe proovida. Relvaärimees otsis välja plekist karbi ja ütles, et võtku me sealt padruneid. Seda ei lasknud me endale kaks korda öelda. Tulistasime õllepurkide pihta kirega.

Hakkasin relvahulludest aru saama. See tekitab sõltuvust. Saime üsna hästi pihta. Vist liigagi hästi esimese korra jaoks. Igatahes tahtsime vanamehele näidata, et poisid teiselt poolt Soome lahte pole tatist ega sukruvatist, ja et tema karm liivapaberist nägu meid ei hirmuta.

Sattusime tulistamisega nii hoogu, et vanemehe näost võis mõne aja pärast välja lugeda kerget kohmetust. Männioksad õllepurkide taga lendasid justkui harvester oleks võsas tööd teinud. Vanal ei jäänud muud üle, kui meid lõpuks korrale kutsuda: «Hei pojat, täma ei oo mikä tivoli, riittäisi jo.»

Tuli seejärel meie poole, vaatas oma kuulikarpi, milles ei olnud rohkem kui mõni üksik kuul alles, ja mõtles ilmselt hetke, kas küsib selle eest raha juurde. Kergitas seejärel kulmu, vangutas pead, aga andis mõista, et las ta olla. Ilmselt talle meeldis teadmine, et sealpool lahte elavad samasugused relvahullud nagu tema.

Sellega pani ta vähemalt minu puhul mööda. Mind ei huvitanud ei relvad ega tema roostetanud sõjaväesõidukid maja taga. Me olime tegelikult väga kaugel temasugusest, kes, nagu hiljem teada sain, oli elus ka mõrvasüüdistusest ainult tänu ebapiisavatele tõenditele pääsenud...»