Tänavuse festivali Orient esinejate nimed ei ütle meile eriti midagi, aga see ongi seekord eesmärk: mida tundmatum esineja mõnest
Oriendil seekord muusikud Aasia Kapa-Kohilatest
11. mai 2011, 11:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasia kolkast, seda põnevam, seda eksootilisem. Mida me teame Chitralist? Või apatani hõimust? Tore, kui oskame une pealt öelda, et esimene on endine vürstiriik Pakistani ja Afganistani põhjaosas ning teine iidsed tavad säilitanud veerandsajatuhandene rahvakild sügaval Kirde-Indias Arunachal Pradeshi osariigis, Hiina, Bhutani ja Birma vahel. Iga päev ei käi meil ka Himaalaja kultuuri esindajaid India Ladakhi osariigist või Bhutanist.
Rõhk pole seekordsel Oriendil mitte maailmamuusika staaridel, vaid sügaval eksootikal.
Ükskõik kui kursis me oleme Aasia nurgataguste kultuuridega, Eesti on neist paigust külalistele võõras.
Rambo on platsis
«Päris kindlasti ei tea need külamuusikud Eestist midagi, või vähemalt ei teadnud midagi enne meiega kokkupuutumist,» rääkis Oriendi peakorraldaja Peeter Vähi. «Ah et kuidas oleme nad leidnud? Muusikuid on laias laastus kahesuguseid, ühed on need, kelle nimed on tuntud, keda on lihtne leida interneti või neid esindavate agentuuride kaudu. Kuid... Juba mõni aeg tagasi sai selgeks, et kui Oriendil on juba esinenud Ravi Shankar & Anoushka Shankar, ansambel Kodo, armeenlaste legend Jivan Gasparyan, Türgi staar Burhan Öçal ja teised, pole meil selles suunas enam kuhugi edasi minna.»
Seetõttu otsustasid Vähi ja festivali mänedžer Tiina Jokinen tänavu minna vastupidises suunas. «Jah, me kutsusime rahvamuusikuid Aasia Kapa-Kohilatest,» selgitas Vähi. «Ja ikka ise kohale sõites ja asja üle vaadates.»
Paljutõotavalt kõlab näiteks šamaan Rambo, mainitud apatani hõimust, kes esineb koos omakandi rahvalaulikutega.
«Šamaani osalus võib kõlada paljutõotavalt,» muheleb Vähi, «ent tema nimi Rambo mõjub pigem eksiteele viivalt, siin pole mingit seost Sylvester Stallone’i kehastatud kuulsa filmikangelasega.»
Himaalaja kultuur on esindatud esinejatega kahelt maalt – Bhutanist ja Ladakhist – ning kahel moel: nii budistliku templimuusika ja -tantsu kui rahvamuusika kaudu.
Ei templit ega mošeed
Kalashi eepiliste laulude ja tantsudega tulevate Chitrali esinejate jaoks on see esimene
Euroopa-reis üldse. «Sealne rahvas ja muusika – see on midagi neile, kes armastavad harvaesinevat eksootikat,» lubab Vähi. «Kui India, Hiina, Jaapani, Tiibeti ja veel mõnegi maa ansamblid gastrollivad sageli mööda maailma, siis ma pole kordagi kuulnud, et mõni Chitrali grupp esinenuks Euroopas. Sageli isegi ei teata siinkandis Chitrali olemasolust.»
Veel astuvad loomaaias viiel õhtul üles Fakhraddin Gafarovi duo Aserbaidžaanist, sufi derviš Adem Serdar Uslan Türgist, Bindu Juneja sajandeid keelatud odissi tantsudega koos Abhay Phagre trioga Indiast, kust saabub ka vokaalgrupp Vishal Moghe Ensemble, ja pöörlev derviš Süüriast, Damaskusest.
Aga miks loomaaias? «Oleks suurepärane, kui budistlik muusika kõlaks Buddha-templis, islamimaade muusika mošees ja šamaan viiks oma rituaali läbi laanes püstkojas,» põhjendas Peeter Vähi. «Tallinnas paraku selliseid võimalusi pole ning seetõttu tekkis mõte, et olgu see siis pigem telk looduslikus ümbruses kui mõni selgelt euroopalik kontserdisaal või kirik.»
Orient
Aasia kultuuri festival
Tallinna loomaaias
11.–15. maini