Kuulsus on nagu magnet. Tõmbab ligi, kuid valikuliselt. Biitlitest kirjutatakse jätkuvalt raamatuid, ehkki bändi laialiminekust on möödas rohkem kui 40 aastat. Samuti John Lennonist, kelle 30. surma-aastapäeva ja 70. sünniaastapäeva eel ilmus ekraanidele inglase Sam Taylor-Woodi film «Nowhere Boy».
John Lennon oli ansambli The Beatles kuulsaim liige. Biitlid on popajaloo kuulsaim bänd – endiselt ihaldusväärne nii miljonitele kuulajatele oma vaimustava muusika kui ka paljudele muusikutele ja muusikaärimeestele oma imelise edulooga. Seda eriti praegu, mil popmuusikas on palju tähekesi, kuid väga vähe tõelisi staare.
Muusika on kõrvaltegelane
Kui oleks vaja nimetada üks ansambel, mis tekitas popmuusikasse üle kümnendite vältava viljaka nihestuse, siis on see The Beatles. Et popmuusika defineeris suuresti 20. sajandi kõla, siis võiksime rääkida ka avaramast ajaloost kui pop-liitelisest. Ja Lennon on selle imelisena tunduva eduloo keskmes – midagi on temas niisugust, mis tekitab inimestes mõtteid ja unistusi paremast-toredamast maailmast.
«Nowhere Boy’d» on liigitatud eluloofilmide kategooriasse. Täpsemini toimuvad sündmused Liverpoolis aastatel 1955–1960, rock’n’roll’i tulekust kuni ansambli The Beatles tekkimiseni. Üksteise järel ilmuvad Lennoni kõrval pildile Paul McCartney ja George Harrison.
Koos õpitakse pilli mängima ja Ameerika hitte matkima, koos nauditakse publikuvaimustuse esimesi puhanguid. Kuid muusika on fotograafina tuntuks saanud Sam Taylor-Woodi debüütfilmis kõrvaltegelane. Pigem passiivne statist kui sündmuste käivitaja ja tegevuse mõtestaja.
Režissööri katsed näidata erilistena ühe mässumeelse teismelise poisi maailma tunginud rütme ja kõlasid – sellisena, mida tunnevad loendamatud biitlifännid, kõikehaarava erksa valgussähvatusena –, on kohmakad. Pigem tundub, et muusika maagiast on püütud võimalikult kärmelt üle libiseda ning jätta tugevamini kõlama midagi muud.
Et stsenarist on Matt Greenhalgh, kes kirjutas filmiks «Control» kokku ka Joy Divisioni liidri Ian Curtise loo, annab kahe filmi kõrvutamine mõne lisavihje. Süngetes toonides maalimine ja negatiivse toonitamine õnnestub tal paremini kui kõrgustesse lennutava rõõmuenergia kujutamine.
Nii võimendabki «Nowhere Boy» selle biitlitõlgendajate leeri seisukohti, kelle arvates tuleks fenomenaalse popedu loomingulisi lätteid otsida purunenud isiksusest, alateadvusele tumeda pitseri jätnud lapsepõlvetraumast.
Naisrežissööri vändatud «Nowhere Boy» räägib emotsionaalsest sõltuvusest. Lennoni sõltuvus kahest naisest kujunes eluaegseks, ja on isegi arvatud, et Yoko Ono, kes tuli tema ellu kümmekond aastat pärast filmis kujutatud sündmusi, kehastas Johni silmis mõlemat, pakkudes nii turvatunnet kui ohtlikku piireületavat seiklust.
Ema Julia hülgas Johni pisipõnnina ning teda kasvatas tädi Mimi. Julia julgustas noorukit moodsat muusikat kuulama, tema sosistas talle kõrva, et rock’n’roll tähendab seksi, tema õpetas selgeks esimesed akordid ning elas ülevoolavalt kaasa esimestele edusammudele. Kuid emotsionaalselt tasakaalutu inimesena külvas ta teismelise poisi rahutusse mõttemaailma pigem segadust kui selgust.
Korrastajaks oli tasakaalukas ja range Mimi, kelle juures John elas viiendast eluaastast saati. Mimi kuulas klassikat ja kortsutas kulmu, kui poiss tema ostetud kitarriga ülakorrusel rock’n’roll’i akorde harjutas. Kuid ta oli mõistlik ja erakordselt taluv. Hooldajana pidi ta reageerima ka taltsutamatu poisi koolitempudele ja maandama iseka nooruki emotsionaalseid purskeid.
Ainult John, Julia ja Mimi
Kõiki ülejäänud tegelaskujusid, ka hilisemaid bändikaaslasi, kujutatakse seevastu skemaatiliste kriipsujukudena, kes liiguvad Johni, Julia ja Mimi ümber varjudena, üsnagi kaootiliselt. Seega näib, et autorid on püüdnud biitli-tähelennu olulise mõjutajana näidata just Johni, Julia ja Mimi rebestatud suhet.
Väljaspool seda suhtekolmnurka ei räägita vaatajale peaaegu millestki olulisest. Isegi sellest ei anta aimu, millised võisid olla unistajana tuntud noore Lennoni unelmad, kust võis olla pärit tema tõmme intellektuaalsete väärtuste poole või kuidas teda mõjutas 1950ndate Briti ühiskond.
Nii jääb biograafiafilm «Nowhere Boy», mis on pealkirja saanud Lennoni 1965. aasta sisevaatlusliku laulu «Nowhere Man» järgi, poolikuks ning on küllap nii mõnegi Lennoni austaja arvates ka liiga tavaline ja vähedünaamiline. Igati väärib aga kaasaelamist Lennonit kehastava Aaron Johnsoni särav ja ehe rollisooritus.
Uus film kinolevis
«Nowhere Boy»
Režissöör Sam Taylor-Wood
Suurbritannia 2009
Alates 29. aprillist Tallinna kinos Artis