Käsitöö viib südamest südamesse

“Minu hing kuulub paberile ja graafikale ning kui ma joonistan taldriku valgele pinnale, siis kujutan ette, et see on paber,” lausub kunstnik Helina Tilk. Foto: Urmas Luik

Pärnus villa Artises eksponeerib 15. maini maalitud lauanõusid tarbekunstnik Helina Tilk, kes on edukas ettevõtja ja disainer ühes isikus.

Helina Tilk lausuks selle peale kohe, et ehkki tegutseb tarbekunstnikuna, on ta lõpetanud Tallinna kunstiülikooli graafikuna. “Ega ma väga suure respektiga savisse ja portselani suhtugi,” lausub naerulembese ja avatud olekuga kunstnik.

Helina Tilk on ühtlasi kunstniku kaubamärk, tema kasside, lillede või maasikatega tasse, taldrikuid, seinakelli ja muudki kodukaupa müüakse Eesti paljudes suveniiripoodides ja butiikides. Ehk tuleb tuttav ette?

Perefirma omanik

Tilk peab juba aastaid Tallinnas oma väikest töökoda, õigem oleks isegi öelda, et väikest kunsti-käsitöönduslikku lauanõude vabrikut, kus töötab 20 inimest.

Mõne toote teeb kunstnik ka oma käega, kuid suurem osa valmib abiliste käe all käsitööna. Palju kaupa läheb ekspordiks ja peamised partnerid asuvad firmal Saksamaal, Ameerikas ja Skandinaavias.

“Sellistes maades, kus on käsitöö unustatud, läheb meie toodang hästi müügiks,” lausus kunstnik. Tema sõnade kohaselt on enamikus Euroopa ja Skandinaavia riikides käsitöökunst välja surnud, mis puudutab tarbenõusid. Soomes on maailmakuulsad mõni keraamik ja Marimekko kaubamärk ning nendegi toodangus on käsitööl väga väike roll.

Selle põhjuseks on Hiina tooted, mis söövad jõuliselt välja kauba kõikides valdkondades, sealhulgas kunstis.

Hiinas on tööle palgatud tugevad disainerid ja Euroopas toimuvatel kunstimessidel on näha, kui kiiresti kopeeritakse mudeleid ja paisatakse turule.

Rõivatööstus on selles osas eriti tundlik ja messidel on Euroopa tootjatel seetõttu kauba väljapanekud akendeta ruumides, kuhu pääseb vaid kutsetega. “Kõik püüavad oma disaine kaitsta,” seletas Helina Tilk.

Tilk on äri peadisainer ja kunstnik. “Olen kõige autor. Disain on sajaprotsendiliselt minu loodud. Hoolitsen selle eest, et oleksin toodangu, mis poest või laost välja saadetakse, üle vaadanud ja kontrollinud. Kui mulle midagi ei meeldi, teen ise ümber või lasen ümber teha,” rääkis kunstnik. Ta on tootmises pidevalt ninapidi sees.

Väiksed tiraažid

Tilk on rahul, et vabrik on paraja suurusega. “Oleme proovinud portselani trükkida, aga siis läheb kogu mõte ja idee kaotsi.”

Kunstnik rääkis, et aastate eest, kui ta tootmist alustas, viibis ta kuude kaupa Euroopas ja Ameerikas messidel, rääkis, tutvustas, käis kunstikauplusest teise.

Suur aur läheb sellele, et tõestada: tegu on käsitsi maalitud esemega. Keegi ei usu, see tundub ilmvõimatu, eriti ameeriklastele. “Teen nende silma all tõestuseks töö valmis,” jutustas naine.

Helina Tilgal on välja töötatud oma lauanõudesarjad, mis on olnud aastate viisi elujõulised. On sarju, mis sobivad omavahel kokku, peale selle Tilga autorilooming – disaintooted. “Minu autorilooming ei pretendeeri suurele kunstile, neid nõusid saab kasutada nagu kõiki teisigi. Lihtsalt katsetan,” märkis kunstnik.

Need on mustvalged ja sügavamõttelised ning tähenduslikud graafikule endale. Helina arvates on loomulik, et keegi kohvitassist sügavat mõtet otsima ei hakka. Seda on palju tahta. Aga see pakub Tilgale endale rõõmu.

Sarjadega on nii, et kui keegi ostab endale paar tassi, tahab ta mõne aja pärast sarnases stiilis taldrikuid, kruuse, kausse. Kõiki esemeid ostetakse ka üksikult.

Tilgal on pikaajalisi kliente Skandinaavias, kes otsivad üles ja paluvad juurde teha mõne sarja nõusid. Selline on näiteks lehmapildiga nõude sari, mille disainer on juba tootmisest maha võtnud, aga palve peale siiski maalib.

“See ongi käsitöö mõte, et võid teha esemeid väikestes tiraaþides. See on mõttekas. Trükitud tooted tasuvad ennast ära mitme tuhande toote pealt,” selgitas Tilk.

Helina Tilk on hea näide sellest, et käsitööst võib ära elada. See sõltub eesmärgi püstitamisest.

Kui Tilk teeks ainult neid nõusid, mis talle kui graafikust disainerile meeldivad, peaks ta otsima endale lisatöökoha. Tehes kompromisse ja pidades paralleelselt kauplusi – neid on kolm –, tuleb ta majanduslikult toime.

Eesti turg jääb Tilga jaoks kitsaks: eduelamuse saab siiski kaupa eksportides.

Oma kogemuse najal leiab Helina Tilk, et Eesti kunstnikud vajaksid katusorganisatsiooni, mis tegeleb puhtalt turustamisega. Seda näeb ta enda pealt. Messid ja müügiüritused on temalt võtnud pool ajast, mil ta võiks tegelda loominguga.

“Igal kunstnikul ei ole oskusi ega tahtmist seda teha,” rääkis Tilk. “Seda oleks Eestis vaja. Nullist alustajad tormavad sageli peaga vastu seina. Ükski kunstikool ei anna vastavat haridust, pealegi on loojal loominguga tugev emotsionaalne side, seda on raske pakkuda ja panna sellele õiglast hinda.”

Eestis tehtud käsitöö on omapärane ja unikaalne ning selle ostja on vaja üles leida. Need on piirkonnad ja rahvad, kus valitseb lähedane elutunnetus. Sobivad riigid, kus on ka talv ja samalaadne loodus. On tuttavad lilled, linnud ja loomad.

Helina Tilk ütleb, et Ameerikasse pole mõtet saata näiteks siilipildiga keraamikat, neile mõjub see võõriti.

Helina teab, et temast pole ka päkapikkude joonistajat, sest kui teema endale ei meeldi, ei vaimustu kaubast ostjadki.

Ja veel. Disainkauba ostjale meeldib reeglina näha inimest, kes selle teinud. Nii on Helina harjunud, et piiri taha tuleb saata loominguga koos pilt iseendast. See annab ostjale sooja tunde, et hingelähedane toode on tehtud südamest südamesse.