Saatpalu: Dagö uus plaat on bändi parim

Dagö pühapäeval Nokia kontserdimajas kolmeaastase pausi järel oma uut, järjekorras kuuendat plaati esitlemas.

FOTO: René Jõhve

Dagö eesotsas oma tuumiku Lauri Saatpalu ja Peeter Rebasega esitles pühapäeval Nokia kontserdimajas kuuendat albumit  «Delta Plaan», mis olevat varasematest värvikam ja parem.



Esitluspaiga valiku põhjendus oli lihtne: mahutab umbes sama palju kui Rock Café, aga on seejuures palju lahedam olla ning tänu mõistlikule kellaajale jõuab juba «Aktuaalseks kaameraks» koju. Päris nii libedalt siiski ei läinud, sest aastaid küpsenud fännid kutsusid bändi lisalugudeks kolmel korral tagasi.

1998. aastal triona alustanud pundis on mänginud mitmeid muusikuid. Hääli ja ilmet on helgematel hetkedel kaunistanud naisterahvadki. Ka uuel plaadil on kuulda naishääli, sedapuhku tänu Dagmar Ojale ja Ingrid Lukasele, kuid kontserdil tuli «leppida» uuenenud koosseisu bändimeeste taustalauluga, mis kõlas kohati vägagi efektselt.

Dagö muusika on endiselt ilus, aga kas mulle vaid tundub või ongi nii, et uued tekstid on veelgi iroonilisemad ja kriitilised?

Ei ole, ma ei tee kunagi kriitilisi tekste. Kahtlemata, kui võtad näiteks loo «Kultuuripealinn», eks seal natuke irooniat ikka on. Aga ma tahaks väga loota, et ükski mu tehtud tekst ei ole destruktiivne või negatiivne. Paluks lahkelt rohkelt eneseirooniat leida, veel rohkem aga sõnademängu. Vahel tahetakse nii hirmsasti tekstist saada sügavust, kuid palju seda sügavust ikka ühes tekstis on, ehk võiks vahel vabamalt võtta. Oleme kogu aeg olnud suhteliselt eklektilised, laulude teema ja ka esitlusviis on olnud hästi muutlik. See on võib-olla meie firmamärk. On see hea või halb, aga teistmoodi me ei oska.

Kuidas tekstid sünnivad?

Eks mingid asjad jäävad oma elust meelde ja siis luuletad mingid fiktsioonid sinna ümber. Ma ei oska seda teistmoodi seletada. Teen lood tervikuna, teksti ja viisiga koos. Vahel muudab tekst viisigi lõpuks, ja vahel muudab viis teksti. Plaadi viimased tekstid kirjutasin nii, et läksin Otepääle loomingulisele puhkusele sügisel, kui normaalsel inimesel seal midagi teha ei olnud, ei saanud suusatada ega suvitada. Istusin ja kirjutasin, käisin ringi, käed seljal, nagu vana professor.

Naishääled on laval asendunud meeste omadega. Miks?

Selle koosseisuga teevad mehed häält. Mujal on see hästi tavaline, et bänd laulab kaasa, Eestis on seda vähem. Eks laulmine segab ju pillimängu. Mina ei mängi pilli, sest see segab minu laulmist ja ühtlasi hakkaks see ka teisi segama, kuna mängin pilli oluliselt halvemini kui teised. Sedapuhku naisi ei ole, jah. Ausalt öeldes tegime küll Helele ja Evelinile (Hele Kõrve ja Evelin Pang – toim) ettepaneku, aga plaanid ei sobitunud.

Uus plaat on tehtud täiesti uue koosseisuga, kuidas hakkama saite?

Eelmise koosseisu lagunemisel olid mitmed praktilised põhjused. Lisaks tahtsime teha bändi teistel alustel. Meid hakkas ennast ka ära tüütama, et teed stuudios plaadi valmis, siis õpetad meestele selgeks ja lähed lavale. Lõpuks, kui kontserdid läbi, siis hakkas tunne tekkima. Seekord tegime teistmoodi, ja selleks oli kahtlemata värsket verd vaja.

Kas sõitsite kuhugi «metsa», nagu tänapäeval kombeks?

Jah. Täitsa romantiline oli. Me tegime mitmes etapis. Lood olid meil põhimõtteliselt valmis.   Peeter tegi esmased arranžeeringud ja jagas poistele laiali, nad osalesid väga tugevalt selles protsessis. Siis tehti parandused ja läksime Moostesse laululaagrisse. Mooste on meil vapustav koostööpartner! Õppisime selgeks kõik ja tegime väikseid kontserte, vaatasime, mis halvem, mis parem, mida maha võtta, mida juurde panna, ja alles siis läksime stuudiosse ja lindistasime.

See tööstiil on natukene pikem, aga tulemus on minu meelest ka värvilisem. Sellist luksust ei saa pahatihti lubada, mitte et pillimehed ei tahaks.

Mida ütlete neile, kes esitluskontserdile ei jõudnud? Dagö on teadupärast kuulus selle poolest, et heal juhul üks suur kontsert pikema perioodi peale.

Eks vanasti võis seda ülbitsemist endale lubada, nüüd ei ole see enam ülbitsemine, vaid reaalsus – bändidel ongi natuke vähem tööd. Ma ei nimetaks seda Dagö puhul küll tööks, aga kahtlemata igasse pulma me ei lähe. Suvel teeme ikkagi tuuri, traditsiooniliselt juulikuus, ja seekord koos Tõuni ja Bonzoga. Nende viimane plaat on minu arust üks Eesti paremaid rokkplaate üldse, kuigi see pole otseselt rokk. Kahtlemata on erinevusi selles, mis on kontserdisaalis ja mis vabaõhukontserdil. Selles mõttes võib käia ikka igal Dagö kontserdil! Tuleb üheksa kena muusikaõhtut.

Kui töö juba jutuks tuli, siis miks te teete Dagöt?

Seda võltsnägu ma ei tee, et teen puhtalt missioonitundest, aga üldse mitte raha pärast. Ju see on minu väljendusvahend, Peetril ka. See on see, mida me teeme. Ega ma pole esimene, kes ütleb, et olen tohutult õnnelik inimene, et mul on selline hobi, ja siis tulevad inimesed veel vaatama, plaksutavad ja maksavad kulud ka kinni. See on tohutu privileeg!

Mille poolest «Plaan Delta» erineb eelmistest plaatidest?

Nagu juba ütlesin, et esiteks see, kuidas plaat on tehtud, erineb, ja selle tulemusena on ka natuke värvikam. Lood võib-olla ei ole enam nii main­stream’id. On džässielementi, etnoelementi, on rokki ja poppi. Väidan, et see kolmeaastane paus kahe plaadi vahel oli hea, midagigi on teistmoodi. Mulle endale meeldib see plaat kõige rohkem, mitte et halvustaks kõiki oma eelmisi tegemisi. Minu arust on bänd arenenud küll.