Aleksei Jastrebov rahuneb maalides

Foto: Ants Liigus

Maalikunstnik Aleksei Jastrebov avas Pärnus kaks näitust: üks on üleval taastusravikeskuse Estonia rohelise maja fuajees ja teine Tervises.

Peale selle võib kunstnikku trehvata agaralt mõne kaubanduskeskuse või sanatooriumi fuajees oma loomingut pakkumas.

Viimati oli Jastrebovist pikemalt juttu 2008. aastal pärast seda, kui mees Jaan Kaplinski, Jaak Kangilaski, Mart Meri, Mark Soosaare ja psühhiaater Ants Puusilla toetuskirja järel Eestis elamiseks ajutise elamisloa sai ning õnnelikult Pärnusse tagasi jõudis, et siin tööle asuda. Venemaa kodakondsusega Tšuvaši päritolu Jastrebov saadeti Eestist välja 2007. aastal, sest tal puudus seaduslik elamisluba.

Ent mis elu on kunstnik elanud pärast naasmist?

Külaelu nostalgia

“Loomingulises mõttes on see aeg olnud viljakas. Olen palju-palju töötanud. Hansapäevad läksid hästi, maale osteti isegi Moskvasse ja Peterburi, kus minu arvates on tuhandeid andekaid kunstnikke,” meenutab mees, kellele maalimine on eluliselt niisama vajalik kui hingamine.

Jastrebovi ateljee asub Tallinna maantee alguses puumaja teisel korrusel. Tal ei möödu päevagi maalimata. Värvituubid on ilusasti üles rivistatud ja pintslid ootel. Seinal on ikoon, selle kohal pilt emast-isast. On mõni noorpõlvefoto ja pilt koos abikaasaga.

Jastrebov paneb tööle hakates mängima oma lemmiku – Beethoveni “Kuupaistesonaadi”. Nii lülitab ta ennast ümbritsevast välja ja vajub üleni kujundite ning värvide maailma.

Teine suur lemmik on aga paljude venelaste hingetrubaduur Võssotski. “Mul hakkab sisemuses kõik värisema, kui Võssotski laulab. Beethoven rahustab maha ja muudab mõtlikuks,” seletab kunstnik.

Jastrebovi lemmikmotiivid on seotud lapsepõlvega. Maalidel kujutatu on segu fotodele jäädvustatud looduspiltidest ja nägemustest. Seal on palkidest talumajad, ojakaldad, põlluveered. Linnas elav kunstnik saab inspiratsiooni olnust, pisut lääpas majadest, vanadest hoovidest, lagunevatest aedadest. Seal on nii palju juhtunud ja kõik justkui pakitseks mälestustest.

Kunstnikule meeldib maalida oma külavaadetele üksikfiguure, kas inimesi või loomi. Osale see ei meeldi. Aga see ei loe. Tellimuse järgi maalida Jastrebov ei armasta.

Elatub kunstist

Jastrebovi lemmikaastaaeg on sügis. Talle on suur rõõm maalida novembris korjatud hiliseid lilli. Surevad lilled on looduse ime, sest külmast muutuvad nende värvid eriti intensiivseks, lausub ta.

Inimesed, kes Jastrebovi loominguga kursis, on öelnud, et tema maalid on viimastel aastatel muutunud, koloriit on heledam. Kunstnik ise tahaks maalida Pärnus tuntud Pudeli-Vovat. Tal on isegi üks pilt pika sammuga astuvast Vovast. Ja muidugi loodust. Ja kui aeg käes, siis ka töö, mis jääks tema luigelauluks. Aga mitte veel.

Jastrebovi loomingu unikaalsus peitub ehk selle hingestatuses. Ta oskab luua lõuendil elavat ja liikuvat keskkonda nii, et soomlastelgi läheb silm veele.

Omal moel olid väljasaatmiskeskuses veedetud kuud Jastrebovile õnnelik aeg, sest polnud olmemuresid. Sellest saab aru, kui vaadata mõnd seal valminud maali, näiteks seda, kus peal on hommikuudused koplikünkad ja muretult sabaga vehkivad hobused.

Jasterbov ei oska aega maha võtta, peale maalimise käib tal kõik jooksupealt, ta isegi räägib vahel ühe hingetõmbega, silmis ärev tuluke.

Mees on rahul, kui maalib päevaga pildi. Päevad on aga erinevad. Sageli otsivad teda ateljeest soome ja eesti fännid. On inimesi, kel on lausa tema tööde kollektsioonid.

Jastrebov on iseenda müügimees ja loodab ainult endale, ta on kunstnik, kes pole riigilt rahalist toetust palunud. Tihti on muist tema pilte näitustel raamideta, sest kunstnik jätab raamimise pildiostja mureks.

Pärnu Pildikoja raamimistöökoja andmetel on Jastrebov viimasel kümnendil olnud üks kõige viljakamaid ja rahva seas populaarsemaid kohalikke kunstnikke: tema töid tuuakse raamida kõige sagedamini.

Ilmselt on ta üks väheseid, kes ainult oma loomingu müügist elatubki.

Legaalselt Pärnus

Läinud aastal maalis kunstnik pilte kolme suurema väljapaneku tarvis: oma lemmikpaikade Estonia ja Tervise kõrval eksponeeris ta enese töid Pärnu haiglas. Erilist tähelepanu pälvisid haigla näitusel maalilised külaelupildid.

Mees näitab külalisteraamatut, kuhu näitusepubliku mõtted jäädvustatud. Vaataja siiras tunnustus on kunstniku suurim rõõm: tema realistlikud looduspildid meeldivad paljudele. Üks memmeke kirjutas terve lehekülje lapsepõlvemälestusi, mis kitsekestega maali nägemine temas äratas.

Külalisteraamatus on palveid, et kunstnik hoiduks piiritusjookidest. Jastrebov juhib ise jutu sellele teemale ja ütleb, et teab seda kirvest, mis tema pea kohal ripub ja rentslisse võib viia. Kui juba sõltuvus, olgu see parem töönarkomaania.

Jastrebov ütleb, et väldib arvutit ja telerit, sest hoiab oma silmi maalimiseks. Ta on üle elanud neli silmaoperatsiooni ning lähedaste sõnutsi on nägemise kaotus kunstniku üks suuremaid hirme.

Jastrebovil on ajutine ID-kaart, mida ta igal aastal pikendab. Kunstnik on abiellunud ja tänab saatust selle kingi eest. Abikaasa rahulik meel tasakaalustab tema äkilist loomust.

Üldse on nii, et saatus justkui hoiaks Jastrebovit õigel teel. Äsja kohtus ta Tervises näitusel inimesega, kes seisis pildi ees ja vaatas seda.

Selgus, et see naine oli 20 aastat tagasi samas kohas sama motiiviga tööd vaadanud ja soovinud aastaid, et võiks kunstnikuga kunagi kohtuda.

Tegu oli ettevõtjaga Hiiumaalt, puhkemaja perenaisega, kes kutsunud Jastrebovi sel suvel Hiiumaale, et too võiks seal rahulikult puhata ja, mis peamine, kaunist rannikuloodust maalida. Mullu suvel maalis Jastrebov Kuressaares ja müüs sealsel turul oma maale. Kohalik lehtki kirjutas temast.

Jastrebov võiks kinnisilmi maalida, isegi jalaga – ikkagi tuleb tal see välja. Ja vaenlasi on tal ilmselt rohkem kui sõpru. Küllap tänu plahvatusohtlikule iseloomule.

“Olen elanud sellise jõuga, et tunnen end 108aastasena,” lausub peagi 54. sünnipäeva tähistav kunstnik.